Keski otsused – nagu plastiliiniplönnid

Olen üldiselt nõus Tiit Hennoste karmi hinnanguga valitsusele ja väitega, et põhiprobleemiks on juhtide tase. Nii see kahjuks tõesti on: ühel napib elementaarset haridust, teisel elementaarset elukogemust, kolmandal elementaarset otsustusvõimet. Kiire otsustamine ei tähenda tingimata suutlikkust otsuseid langetada, vastupidi, see võib tähendada hoopis otsustusvõimetust. On ju lihtsam nupule vajutada, kätt tõsta või noogutada, palju aeganõudvam on süveneda, analüüsida ja vajadusel tagasi lükata.

Siit tulebki minu peamine etteheide valitsuse tegevuse kohta: pealiskaudsus, rutakus. Retoorika – eelkõige maksude ja pensionireformi teemadel – ei ole kehva muljet ära päästnud. Pigem vastupidi. Retoorika on olnud häirivalt laialivalguv.  Pealiskaudsus on paratamatult vähendanud ka usaldusväärsust. Ei tea enam, mida võib sellelt valitsuselt oodata. Ehk teisisõnu: oodata võib kõike.

Ja see on halva tundega ootus. Kõik otsused ei pruugi iseenesest ju olla halvad. Ma mõistan, et valitsuses põrkuvad erinevad huvid ja et mõnigi otsus võib olla arukas kompromiss. Aga sel juhul, valitsuse otsuste mõistmiseks, tahaksin olla palju paremini informeeritud nondest eri huvidest ja valikuvariantidest. Praegu tulevad valitsuse otsused välja nagu suured ja näotud plastiliiniplönnid – ümmarguse ja näppude külge kleepuva massina, mida on hiljem raske loogilisteks struktuuriosadeks voolida. Valitsuses kannab peamist vastutust eelkõige peaministri partei. Eks kõige suuremad probleemid olegi Keskerakond valitsusse kaasa toonud. Eestile olnuks kasulik, kui Keskerakonnal oleks enne riigivõimu ülevõtmist olnud natukegi rohkem aega enda kogumiseks.

Pikad aastad Edgar Savisaare selja taga on Keskerakonna intellektuaalset võimekust kõvasti kärpinud. Seda on kõiges tunda. Kokkuvõttes: valitsuse vahetuselt lootsid paljud inimesed eelkõige õhu puhastumist Eesti poliitikas. Täna tundub mulle, et aknad läksid küll lahti, aga toas läks veel umbsemaks.