Majanduse riikliku ergutamise ohud

Eesti majanduskasv oli 2016. aastal kriisijärgse perioodi üks aeglasemaid. Selle taga olid enne­kõike probleemid üksikutes majandusharudes (põlevkivitööstus, energeetika, põllumajandus ja kin­nisvaraga seotud tegevus) ning mitme olulise kaubanduspartneri majandusraskused. Aasta teises pooles võis siiski täheldada majanduskasvu kiirenemist ja seis paranes enamikul tegevusaladel. Erasektori kindlustundeindikaatorid viitavad paranenud ootustele ka lähitulevikus. Toodangu­mahu kasvu ennustab ettevõtete soov töötajaid juurde värvata.

Probleemiks on aga sobiva tööjõu vähesus, mille tõttu on täitmata töökohtade arv viimastel aastatel püsivalt suurenenud. Tööjõupuu­duse pärssiv mõju majanduskasvule on muutumas üha märgatavamaks.

Eesti majanduses on olukord ikka veel mõneti vastuoluline – majanduskasv on olnud aeglane, kuid nõudlus töötajate järele suur, mis on omakorda toonud palkade kiire kasvu. Kujunenud olu­korras tekitab muret eelkõige kiratsev tootlikkus, sest majanduskasvu edestav palgakulude kasv ei saa lõputult kesta. Varem või hiljem satub sel juhul löögi alla ettevõtete konkurentsivõime. Kui see peaks juhtuma, siis palgakasv kas aeglustub või palgad suisa kahanevad ja tööpuudus hakkab tõusma. Eesti Panga hinnangul on kõige tõenäolisem, et kriisi järel hõive suurenemise arvel toi­munud majanduskasv on lõppemas ja palgatõusu hakkab järjest enam toetama suurenev töövil­jakus, mis annab põhjust olla optimistlik.

Kui majandus on mõnevõrra tasakaalust väljas, siis seda olulisem on valitsuse eelarvepoliitika. Eesti Panga hinnangul ei ole valitsusel praegu mõistlik riigieelarve struktuurse puudujäägi arvelt nõudlust stimuleerida. Valitsus viiks siseturule suunatud ettevõtetele täiendavaid tellimusi esitades tööturu veel rohkem tasakaalust välja, teeks seetõttu ettevõtetele tervikuna olukorra raskemaks ja pidur­daks pikemas perspektiivis Eesti majanduskasvu.

Surve palgakuludele on niigi mõnevõrra suurenenud, kuna 2016. aasta sügisel hakkasid hinnad taas tõusma. Valdavalt energia kallinemise ja aktsiisitõusude toimel jõudis inflatsioon peale enam kui kaheaastast hinnalangusperioodi üle 2%. Hinnataseme tõusust tulenev ostujõu kasvu aeglus­tumine suurendab töötajate palgasoove ning tööjõunappus annab neile palgaläbirääkimistel tugeva positsiooni. Majanduse edasise arengu seisukohast on peamine küsimus selles, milline on ettevõ­tete soov ja suutlikkus senist tootmist ümber kujundada nii, et see võimaldaks töötajate üha suure­matele palgasoovidele vastu tulla.