Igavuse ja nälja ravim

Ühiskonnas on alati teatud protsent inimesi, kes mingil põhjusel tööd teha ei saa – ka siis, kui kaks kätt otsas –, ja tõenäoliselt tuleb sotsiaalses plaanis odavam neid toetada kui lasta neil nälgida, haige olla, epideemiaid tekitada ja kuritegevust viljeleda.

Praegu on üks kodanikupalga põhiline vastuargument see: kes siis mulle väikse palgaga tööle tuleb, kui kodanikupalk suurem on? Aga miks nii negatiivselt, härrased? Võib-olla muutub töö hoopis privileegiks, kui kaob hirm toidu-peavarju kaotamise pärast, mis sunnib inimest pikki tunde madalapalgalist tööd tegema? Umbes nii nagu rikkad läänlased käivad Ida-Euroopa turismitaludes tasuta rasket maatööd tegemas: sest põnev on.

Psühholoogia toimib täiskasvanutel nõndasamuti nagu kolmeaastasel lapsel: motivatsioon hakkab toimima siis, kui vehkida piisavalt suure preemiaga (suure jäätisekarbi või suure palganumbriga) – ja kui seda ei saa, siis peab asi huvitav olema. Kes on proovinud lapsi majapidamistöödes rakendada, see teab, et need on valmis kõigeks, kui sellest tehakse mäng. Kui Pokémon Go looja pani keskealised mehed mööda parke-kraave tormama, siis küll saab keegi ka selle tööasjaga hakkama – kui piisav raha on taga.

Kasud sees

USA ja Suurbritannia kurdavad, et tegelikult palgad ei kasva ning suur hulk inimesi teeb väga väikese raha eest töid, mida oleks võimalik automatiseerida. Eestis ei saa pooltel inimestel isegi mitte minimaalseid sääste. Palgad on meie maal nirud, aga elu kallis. See napilt 200eurone „elatusmiinimum“ on pigem inimese häbiväärne mõnitamine, kui ta pole just täiesti terve ega eelista erakuelu onnis. Üldiselt vajatakse ikkagi enamat.

Oletame, et riik annab kodanikule 500 eurot. Inimene, kes tahab rohkem saada – näiteks reisiraha – läheb tööle kas või näiteks palgapoliitika poolest kurikuulsasse poeketti ja teenib sealt veel paarsada juurde. Noh, ja siis võib ju nagu juba elama hakata. Poeketil ka hea meel, et saab edasi orjapalka maksta. Ja olemegi kuldses olukorras, kus „riik toetab ettevõtlust“ täiesti ilma parteide abita.

Kodanikupalka ei pea rakendama nagu emapalka, kus miljonärile lajatatakse samasugust protsenti nagu töötule. Kodanikupalk peaks olema pigem nagu starditoetus: kui inimene jõuab palgaga uuele tasemele, kus seda enam tarvis ei lähe – teenib näiteks 1500 eurot neto kuus – , siis peaks sellest loobuma. E-teenustega saaks selle ju imeliselt ilma ametnikearmeeta jooksma panna. Jälle kasud sees.