Jan Kaus • 22. oktoober 2017 • 2 min
Jaga lugu:

Kuradit ei aeta välja peltsebuliga

Jan Kaus
Jan Kaus  Foto: Postimees/Scanpix

Kellegi must-valgeks võõpamine või kellegi demoniseerimine ei muuda ühegi inimese elu kergemaks, leiab kirjanik Jan Kaus.

Liikudes enne valimisi Lasnamäel, polnud raske märgata, et Savisaare valimisliidu plakatite esteetika oli väga sarnane Keskerakonna omaga – vanameister mängis ennast üle. Inimene ei saanud võimu, vaid võim sai inimese.

Minu hääl liikus valimisliidule sotsiaaldemokraatidelt, kellele soovitaksin edaspidi loobumist oma vastaste retoorika kopeerimisest. Ei tulnud see kuradi peletamine peltsebuliga mu arvates kõige paremini välja, olgugi et selle sünnitatud hirm võis ju kedagi mobiliseerida. Mulle siiski meeldiks, kui liigutaks tagasi eikinestorliku arutlusstiili juurde, milles keskendutakse probleemide sisule, mitte nendega seotud hirmudele. Vihakõnevastane vihakõne kipub olema viljatu.

Vaenamisest sündinud kergendus on reeglina hetkeline, mööduv – nagu mõnuaine tarbimine. Kui me ei püüa suurendada võimet märgata nüansse – ja märgata neid nii inimestes kui ideoloogiates, isegi kui esimesed tekitavad võõristust ja teised vastumeelsust –, siis ei muutu ühiskonna vaimne õhkkond kindlasti klaarimaks.

Vägivallast ei rääkinud keegi

Muidugi võib teha ka laiemaid ühiskondlikke järelmeid. Taavi Rõivase hea tulemus viis mõtted ringiga laiemale naiste- ja lastevastasele vägivallale. Kuulun nende hulka, kelle jaoks pole kahe homoseksuaali vahelise kooselu seaduslikkus kaugeltki nii tõsine probleem kui need heteromehed, kes oma alaväärsust naiste ja laste peal või maanteedel välja elavad. Minu arust on varjatud vägivald niivõrd tähtis probleem, et sellega tegelemiseks peaks rakendama rohkem nii riiklikke kui omavalitsuslikke ressursse.

Ma paraku ei märganud, et ükski poliitik oleks rääkinud näiteks naiste tugikeskustest.

Ideaal oleks, kui eri poliitilised jõud tunnistaksid probleemide ühisosa ja alustaksid asjade liigutamist sellest. Olen nõus nende poliitikutega, kes leidsid, et kohalike omavalitsuste valimistel leidus küllaldaselt küsimusi, mis ei ole ideoloogiliste vastuoludega sügavalt seotud: Tallinna puhul näiteks linna parem avamine merele, kergliikluse soodustamine, kaasaegsema linnakeskkonna loomine.

Ma pole mingi Reformierakonna fänn, aga kui nad räägivad Talsinki tunnelist, siis selles on suurt joont, mis mulle meeldib. Huvitav on sellele mõelda, kaaluda, millised võimalusi ja probleeme võiks see kaasa tuua, kuidas linna muuta jne. Või mõtted trammiliinidest ja koolivõrgustikust, arutelud ja vaidlusedki neil teemadel tundusid vajalikud.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt