Kuidas seks aasta ärimehe konkursist ära võtta?

Sel aastal kerkis teravalt üles küsimus, miks aasta ärimehe tiitlit ei saa kunagi naised. Maapojalik loogika, et mees on mees, röövis tähelepanu võitjate saavutustelt ja juhatas sisse võrdõiguslikkuse sõja järjekordse lahingu. Indrek Kasela pakkus välja andekaid naisi, kes võinuks tiitlit kanda, feministide Facebooki grupp kiskus ribadeks -meesliitelised juhiterminid ja Äripäev avaldas juhtkirja, kus leiab, et rahva soovil on valmis aastaid kehtinud konkursi nime muutma küll.

“Täielik pseudoprobleem,” sosistasid paljud meist mõttes, kui see teema kerkis. Ja teised pooled sattusid raevu juba sellepärast, et taas tõstis pead see piinlik tõsisasi, et jälle teeme me alateadlikult sugudel vahet ning oleme üks seksistlike koopainimeste ühiskond.

No ja siin tulengi mängu mina. Kirjanikust väikeettevõtjana, vana kooli sõnakunsti meistrina, tubli võrdõiguslasena otsustasin selle olukorra kiiresti lahendada ning pakkuda välja kõiki osapooli rahuldava lahenduse.

Sõnad on meeletu mõjutusjõuga tööriistad. Igal ajal, igas kontekstis. Ja samuti ripuvad mingitel sõnadel sootunnused küljes. Kõlab nõmedalt, aga isegi kollektiivne psühholoogia selle vastu ei saa. See on neurolingvistiline programmeerimine. Selgitus ei loe. Aju teeb oma töö. Kui palud koolilastel joonistada ärimeest, joonistavad nad mehe. Küll portfelliga, küll mobiiliga, küll jahi pardal, aga mehe. Aju teeb taas oma tööd, sest pool sõna tüvest on sooline.

Seega, olen kahe käega poolt, et uuel ajal kaasajastada ka uus emakeel nii, et ta vastaks kehtivatele kultuurinormidele. Räägime ärimeeste asemel ettevõtjatest, esimeeste asemel tegevjuhtidest ja nii edasi. Äri on ju samuti termin vanast ajast, kus sõna äri märkis argist ja esmavajalikku. Pagariäri, kingsepaäri. Unistus avada oma väike äri. Ja nii edasi.

Äripäev märkis enne meie aega sõnana argipäeva ja ärimees äriga tegelejat. Ettevõtja aga on progressiivse ja edasilipüüdliku tähendusväljaga sõna. Ettevõtjad ei ole kohtu all, ettevõtjad ei peta, ettevõtjad ei optimeeri makse, vaid ehitavad majandust. Ärimehed aga – jah, te saite õigesti aru, on see tõug, keda pööbel alati vihkab.

Kui sõna “ettevõtja” asemel veel suuremalt mõelda, siis on teine sooneutraalne termin, väärikas kui kuningriik, “majandustegelane.” Kõlab tugevalt? Kõlab. Majandustegelane on võimas kapitalimeister, kelle tehingud on isegi statistikaametis näha. Ärge takerduge lihtsasse valikusse mõelda ärimehe äriinimeseks nimetamiseks. Muutke ära terve konkursi nime tähendusväli. Unustame äri. Ja unustame mehed. Mõtleme suurelt. 

Eraldi paralleelmärkust vajab sõna neeger etümoloogiline taust. Meil on terve koolkond eestlasi, kes kinnitab kooris, et sellel sõnal pole solvavat allteksti, sest meie kultuuriruumis pole mustanahalisi orjastatud ja Pipi Pikksukk meie kõigi öökappidel lapsepõlves tegi samuti teadagi mida.

Lapsepõlve märgid on võimsad, seda muidugi. Aga tegelikkuses on meil vaja mõista ka kultuuride üleseid arenguid. Väliste tunnuste järgi grupeerimine on täna kultuuritum kui kunagi varem. Miks? Sest see võtab ära võimaluse läheneda individuaalselt ja sisuliselt. Ja kui tahame olla avatud ja mõistev ühiskond, siis olla uhke selle üle, et me ütleme “neeger,” kui kogu arenenud maailm seda ei tee, on lihtsalt rumal.

Mis on aga veel rumalam, on asendada sõna “neeger” sõnaga mustanahaline. Mõistate ju, miks. Tuletis väliste tunnuste põhjal, sama lihtsakoeline ja loll, kui tehnikast rääkides kirjeldada populaarsust võitvat “hõbedast arvutit” või mainida, et üheks eestlaste meelissõidukiks on “musta värvi auto”. Keskendudes välisele, me jõuame harva sisuni. 

Igasugused kvoodid ja tõmblukumustrid siin meid ei päästa. Ma olen hingelt liberaal ja kujutan õudusega ette seda alandust, kui konkursivõite kvoodistama hakatakse. Ma ei tahaks mõelda, kui näiteks antakse välja eraldi ettevõtlusauhinda üle 120 kilogrammi kaaluvatele väikeettevõtjatele. Noh, mis iganes põhjendusel. Näiteks, et me väärime rohkem tähelepanu, kuna tõenäoliselt sureme üsna pea infarkti. No ei tahaks sellele galale minna, ei tahaks. Või kui näiteks kirjanikele antaks välja kaks preemiat. Mehele ja naisele. Ja sinu hea romaan on ajaloo lõpuni tunnustatud kui selle aasta parima naiskirjaniku romaanivõistluse võit. Alandavamat mõtet on raske ette kujutada.

Äripäeval on tuline õigus selles, et eraldi soopõhist arvestust pidada poleks mitte kaasaegne vaid veel rohkem seksistlik. Küll aga hakkab ka toimetuse ja žürii mõte laiemalt liikuma, kui asetate sõna “äri” ja sõna “mees” asemel sõnad “ette” ja “võtja” – see tundub uskumatult lihtne, aga lihtsatest asjadest saab sageli alguse tervet maailma muutvad arengud.