Teaduspoliitikas ei piisa heast plaanist
Eesti teaduspoliitika suurim häda pole mitte plaanide puudumine, vaid nende vilets täitmine, kirjutab Eesti Teadusagentuuri juhatuse esimees Andres Koppel.
Äripäevas ilmunud Andres Taklaja küsimuse vormis pealkirjastatud arvamusartikkel "Kus on teaduspoliitika roheline raamat?" jõuab järeldusele, et teaduskorralduses on praegu kõik valesti: Eesti teaduspoliitikas ei ole selget plaani, teadusagentuur eraldab raha suvaliste teemade uurimiseks ja seetõttu on teadlased ametis ebavajalike uuringutega. Kuna teadlased raiskavad aja ettevõtete jaoks mittevajalikule tööle, siis ei saagi ülikoolid vajalikku teadustööd teha, millest tõuseks ettevõtetele kasu.
Teadustegevuse mõju on väga mitmekesine ning uuringutega saadud uute teadmiste kasvamine majanduslikuks eduks või üldiseks ühiskondlikuks kasuks ei pruugi avalduda koheselt ja isegi mitte nende jaoks, kes uusi teadmisi said. Laenates akadeemik Enn Tõugu piltlikku teadusepuu mudelit (Postimees 25.08.2018), saab tõdeda, et teadusepuu viljad on mitmekesised ning valmivad eri aegadel. Vaid osa viljadest on selliseid, mis viivad praktiliselt rakendatavate tulemusteni või ekspordi kasvuni. Toitvaim teadusepuu viljade seas on kõrgharidus.
Taklaja arvamuslooga samas Äripäeva numbris on artikkel TransferWise'i jätkuvast edust. Seda ettevõtet poleks olemas, kui pisut enam kui kümme aastat tagasi oleks Tartu Ülikooli arvutiteaduste instituudis Kristo Käärmannilt geneetika ja IT ristumiskohal tehtud täiesti alusteadusliku iseloomuga magistritöö tegemise asemel nõutud kohest majanduslikku edu tõotavat tööd. Üleskutsed allutada kogu teadustegevus kiiretele majanduskasu eesmärkidele on kahjulikud. Seda prooviti Nõukogude Liidus mitu korda kampaania korras teha, alati lõppesid need katsed halvasti.
Kes kontrollib plaani täitmist?
Erinevalt kriitikute väiteist ei puudu meil teaduspoliitika suur plaan. Teadus- ja arendustegevus (TA) ning innovatsioonipoliitika strateegia "Teadmistepõhine Eesti" neljast eesmärgist kaks näevad ette teaduse ühiskondliku ja majandusliku kasu suurendamist ning majandusstruktuuri nutikamaks muutmist.
Suurim häda pole mitte plaanide puudumine, vaid nende vilets täitmine. Strateegia täitmise mõõdikud näitavad, et kõige haledamalt jääme plaanidest maha nii avaliku kui ka erasektori teadus- ja arendustöö investeeringute taseme kui ka ettevõtete tootlikkuse poolest. Poliitilise retoorika ja tegelike TA investeeringute vaheline lõhe aastatega ei vähene. Plaani täitmata jätmise eest ei vastuta justkui keegi. Päris uskumatu on see, et seaduses ette nähtud innovatsioonipoliitika alal ministrit nõustav komisjon on praeguseks haihtunud, selle viimase koosseisu kinnitas peaminister Andrus Ansip 2012. aastal. Pole siis ime, et EASi uues strateegias kohtab sõna "teadus" vaid seal, kus räägitakse, et väga tulus tegevus, mida toetama peab, on teadusturism...