Sirje Kingsepp • 1. november • 4 min
Jaga lugu:

Kes saab tegelikult kasu e-residentsusest?

Kuigi Eesti tegeleb jõuliselt e-residentsuse reklaamimisega, pole riigil tegelikult võimekust e-residentidega tegeleda ja sellega kaasneb hulgaliselt probleeme, osa neist isegi kriminaalse maiguga, kirjutab raamatupidaja Sirje Kingsepp.

Eelmisel nädalal läks paljudel väikeettevõtjatel elu huvitavaks – neile saadeti kiri, et äriregistri ettevõtjaportaalis tuleb kümne päeva jooksul elektrooniliselt esitada tegelike kasusaajate andmed. Mina sain sain probleemist teada oma klientidelt, kellele ma raamatupidamist teen. Klientidel oli elektroonilise esitamisega mure – nad ei saa äriregistrisse sisse, kuna neil pole parasjagu ID-kaarti või on nad koodid ära kaotanud. Nad soovisid, et ma neid aitaks. Lisaks pakkus neile huvi, mida kirjaga öelda taheti.

Ma selgitasin, et riik tahab kinnitust, et kogu raha, mis su firmas liigub, on aus tegevus, mitte kellegi teise kahtlane rahapesu. Miks oma ausust eraldi kinnitada on vaja, pole vist kellelegi päriselt selge. Nii aus ei ole ju ükski kriminaal, et paneb täpselt kirja, kelle raha ta peseb.

Notaritel põhjust rahuloluks

Kuna mulle meeldib kliente aidata, asusin lahendust otsima. Lugesin kõik dokumendid kenasti läbi ja leidsin, et rahandusministeeriumis on üks ametnik, kelle poole võib rahapesu registreerimise probleemidega pöörduda. Kuna ametniku telefon oli, loomulikult, kinni, siis saatsin e-maili. Tahtsin küsida, kas tõesti on ainult kaks varianti – omanik ise või notar. Kas ei oleks võimalik esitusõigust ka näiteks raamatupidajale anda.

Kuid ametnikul pole kohustust nii kiiresti vastata, et registreerimise õigeks ajaks tehtud saaks. Tundsin korraks meeletut kadedust, kui mõtlesin, millised järjekorrad tekivad meie notaritele, kui kõik ausad kliendid nende poole pöörduvad, kuid pidin siiski kliendile vastuseks nende nimekirja saatma.

Tegelikult on Eesti e-residentsusega erinevaid pisut kriminaalse maiguga probleeme, kus silm kinni pigistatakse. Mitte nii räigelt haisvaid lugusid kui rahapesu, aga lihtsalt vastiku maiguga. Minu raamatupidamisfirma poole on pöördunud mitmed välismaalased, kes küsivad, kas ma aitaksin neil Eestis firmat registreerida ja lisaks pakuks nende firmale ka juriidilist aadressi.

Aadressiteenusel on hind

Firmat registreerida ma võiksin, aga aadressiteenuse pakkumist segab minu liiga kõrge moraal. Minu arvates ei ole eetiline, et ma oma firma aadressile registreeriksin veel mõnisada firmat, kuigi tehniliselt on see võimalik. Kogu Eesti on meeletu ülerahvastusega aadresse täis. Paljude raamatupidamis- ja firmade asutamisega tegelevate firmade hinnakirjas on sees, kui palju maksab aadressiteenus.

Mina, vana kooli raamatupidajana, kujutan ette, et ma ei saa teha tegevusi, mis tunduvad kriminaalsed. Ma teen vahet, milline raha haiseb, või ma ei saaks oma erialal töötada. Kutse-eetika ei luba riiki petta, kuigi meedias on seoses e-residentsuse reklaamiga aadressimüümise tegevust neutraalsena näidatud. Mulle tundub, et see raha, mis aadressi müümisest tuleks, oleks sarnane rahapesust saadava tuluga.

Kuid mul ei ole midagi selle raha vastu, mida ma saan küsida tänu sellele, et nii ettevõtjaportaal kui e-maksuamet saadavad kõikidele klientidele vaid eestikeelseid kirju ja ma võin kirju neile e-residentidele tõlkida, kes endale Eestisse firma tegid, aga meie salakeelt enne selgeks õppida ei jõudnud.

Olukord nagu Läti WCs

Mõnikord meenutab see ühekeelne kirjavahetus mulle olukorda Lätis, kus WC uste peal olid kirjad ainult läti keeles ja ühtegi selgitavat joonistust, kuhu mehed, kuhu naised, ei olnud. Kuid Läti polegi end kunagi reklaaminud kui riiki, kuhu kõik võivad WCsse tulla. Samas Eesti on uhke, et paljud välismaalased meile firmasid teevad.

Kui tulla tagasi äriregistri juurde, siis meil on võimalik välismaalastest firmaomanikel raamatupidamise aastaaruannet neile nii esitada, et omanik saab lugeda ingliskeelset aruannet, anda sellele paberil allkirja, skaneerida allkiri arvutisse ja raamatupidaja saab aruande ise ära esitada. 19. oktoobril saadetud kiri, et kümne päeva pärast olgu valmis, ei ole mõistlik tähtaeg, kui inimestel on vaja leida notar.

Neid elektroonilise esitamisvõimaluse puudumisega inimesi on sadu kui mitte rohkem. Mu välismaalasest klient kurtis, et kõik meie notarid ingliskeelsetele kirjadele ei vasta. Normaalne oleks, et tegelike kasusaajate kinnitamise saaks teha ka paberil ja sisseskanneritult saaks selle esitada ka raamatupidaja, kes ka firma aastaaruande esitab.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt