Allan Rajavee • 22 august 2019

Allan Rajavee: liberaalide ja tsentristide pärispatt ning selle lunastus

Kesk- ja Reformierakonna vastasseisust tekkinud poliitiline ummikseis jätkub arvatavasti nii kaua, kuni Jüri Ratas ja Kaja Kallas ei otsusta umbseks kiskunud poliitruumi koos tuulutada, kirjutab Äripäeva ajakirjanik Allan Rajavee.

Allan Rajavee.  Foto: Liis Treimann

Tõenäoliselt nägid 1988.-1989. aastal ehk perestroika kõrghetkel vähesed ette juba mõne aasta pärast aset leidnud Nõukogude Liidu lagunemist ja Eesti Vabariigi taasiseseisvumist. Sarnaselt selle ajaloolise hetkega suutsid vähesed ennustada 2013.-2014. aastail Keskerakonna ja Jüri Ratase Stenbocki majja saabumist 2016. aasta novembris või veel vähem praegust valitsuskoalitsiooni.

Teisalt mõlemat Eesti poliitajaloos märgilist sündmust iseloomustab aastaid hoogu kogunud riskide realiseerumine vaid mõne päeva jooksul.

Kooseluseadusega külvati EKRE-seeme

Reformierakond oli mainitud 2015. aasta üldvalimiste eel sõna otseses mõttes või sees. Liberaalne erakond oli püsinud valitsuses 12 aastat, mille käigus oli riik teinud digihüppe, astunud Euroopa Liitu ja NATOsse, õlu oli veel odav ja viin ainult natuke kallim. Kõik tundus sujuvat, sest erakond oli endale saanud Taavi Rõivase näol noore vitaalse peaministri ja Andrus Ansip saadeti kõrgemale Euroopa Komisjoni korrusele.

Lisaks sellele oli peamise rivaali ehk Keskerakonna positsioon äärmiselt nõrk, sest nende pakkumine peaministri ametisse oli selgelt ajale jalga jäänud endine tipp-poliitik. Samas oli juba 2015. aasta üldvalimisteks astutud ämbrisse kooseluseaduse eelnõu selgitamisega ühiskonnale, millega külvati seeme Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) 2019. aasta üldvalimiste tulemusele.

Kooseluseadusele järgnes pagulaskriis ja 2016. aasta võimupööre, kus toonane IRL ja sotsid sisuliselt ulatasid peaministrikoha Jüri Ratasele. Novembri sündmused ei läinud aga sujuvalt, sest valitsuskabinetis mõisteti, et kaptenit vahetanud laeva ei saa pöörata kiiresti. Reformierakond mattus opositsiooni langedes eneseotsingutesse, vahetas esimehi, tekkisid sisetülid.

Kokkuvõttes ei suutnud liberaalid teisel pool lauda EKRE kõrval poliitilistes protsessides kaasa rääkida – tee, mis sa teed, EKRE kärehäälsed kommentaarid valitsuse aadressil kõlasid ikka teravamalt ja kogusid valijaskonda. Samuti mängis tänase valituskoalitsioonini viinud protsessides olulist rolli poliitiliste partnerite välistamiskultuur, mis juurdus Eesti parteipoliitikas juba eelmise kümnendi keskpaigas ehk Andrus Ansipi ja Edgar Savisaare vastasseisu ajal.

Kahe suure vastasseis

Reformierakond ja Keskerakond tõmbasid teineteise vahele joone ning väiksema toetusega erakondadel tuli kahe suure seatud mõjuväljade vahel valida. Sama vastasseisu loogika alusel toimisid asjad kuni 2016. aasta novembrini, mil Eesti poliitilisi jõujooni kujundanud kaalukausil vahetus Edgar Savisaar Jüri Ratasega. Tegelikult Reformi ja Keski vastasseis jätkus, kuid jõud vahetasid lihtsalt kohtasid.

Taasiseseisvunud Eesti parteipoliitika suurim rivaliteet on ajanud ühiskondliku ruumi konfliktist umbseks. Täpselt nagu Taavi Rõivas hoidis kinni sotside ja IRLi valitsusest, dikteerides peaministrikohalt Eesti poliitilist kurssi Uue e-Põhjamaa sotsiaalmajandusmudeli suunas, ei suuda Jüri Ratas tunnistada, et koalitsioon Reformierakonnaga oleks olnud 2019. aasta kevadel selgunud tulemuste põhjal üldise valijaskonna suurim ootus. Pea 68% valijatest hääletas, kas liberaal-, sotsiaaldemokraatliku või tsentristliku poliitilise vaatega erakonna poolt.

Ei näinud seda kirgastust ka Reformierakonna opositsiooni langemise järel toiminud sisemisest puhastustulest tõusnud uus juht Kaja Kallas. Nii Ratas kui ka Kallas nentisid, et kahe Euroopa Parlamendi fraktsioonikaaslase vahel on siseriiklikult liiga suur ajalooline viha taak, mis ei lase erakondadel valitsuskohustust jagada.

Veel saab leida ühiskursi

Teisalt peaksid Eesti parteipoliitika lipulaevade kaptenid mõistma, et praegu on veel soodne aeg leida ühine kurss. Nimelt oli kevadine valimistulemus tõenäoliselt ka EKRE jaoks üllatus ja rahvuslaste valimislubaduste taga puudus tegelik tegevuskava. Seega ühelt poolt saavutas EKRE nende jaoks ülima eesmärgi – võimu – kuid Rahvaliidu järeltulijatel puudub plaan, kuidas seda teostada. Kiireid reforme ja jõumanöövreid ei saa teha, sest Eesti on väga selgelt veel õigusriik, aga Reformierakonna Euroopa Liidu ja Uue e-Põhjamaa visioonile vastandunud valijaskond ootab tegusid.

Arvatavasti jätkub see ummikseis, kuni Jüri Ratas ja Kaja Kallas ei otsusta umbseks kiskunud poliitruumi koos tuulutada. Ühelt poolt peab Kallas pattu kahetsema ja nentima, et Reformierakonna majanduskasvu ihaluses kõrvale jäetud sotsiaalprobleemid vajavad lahendamist. Teisalt peab Jüri Ratas kahetsema oma kompromissitut võimuiha, mis on toonud Eestile peata valitsuskoalitsiooni ja iganädalased skandaalid teemal „EKRE poliitik ütles/otsustas/tegi“.

Kõige selle kõrval on Kallasel ja Ratasel veelgi suurem väljakutse – lõpetada vana vastandumine, välistamine ja päriselt tuua Eesti poliitkultuuri uusi tuuli, mida see hädasti vajab. Mõlemad parteijuhid peavad mõistma, et välistamiskultuur tekitab ühiskonnas ainult lõhesid juurde ja annab populistidele probleeme, mida nii-öelda lahendada.

Hetkel kuum