Allan Rajavee: liberaalide ja tsentristide pärispatt ning selle lunastus

Tõenäoliselt nägid 1988.-1989. aastal ehk perestroika kõrghetkel vähesed ette juba mõne aasta pärast aset leidnud Nõukogude Liidu lagunemist ja Eesti Vabariigi taasiseseisvumist. Sarnaselt selle ajaloolise hetkega suutsid vähesed ennustada 2013.-2014. aastail Keskerakonna ja Jüri Ratase Stenbocki majja saabumist 2016. aasta novembris või veel vähem praegust valitsuskoalitsiooni.

Teisalt mõlemat Eesti poliitajaloos märgilist sündmust iseloomustab aastaid hoogu kogunud riskide realiseerumine vaid mõne päeva jooksul.

Teisalt peaksid Eesti parteipoliitika lipulaevade kaptenid mõistma, et praegu on veel soodne aeg leida ühine kurss. Nimelt oli kevadine valimistulemus tõenäoliselt ka EKRE jaoks üllatus ja rahvuslaste valimislubaduste taga puudus tegelik tegevuskava. Seega ühelt poolt saavutas EKRE nende jaoks ülima eesmärgi – võimu – kuid Rahvaliidu järeltulijatel puudub plaan, kuidas seda teostada. Kiireid reforme ja jõumanöövreid ei saa teha, sest Eesti on väga selgelt veel õigusriik, aga Reformierakonna Euroopa Liidu ja Uue e-Põhjamaa visioonile vastandunud valijaskond ootab tegusid.

Arvatavasti jätkub see ummikseis, kuni Jüri Ratas ja Kaja Kallas ei otsusta umbseks kiskunud poliitruumi koos tuulutada. Ühelt poolt peab Kallas pattu kahetsema ja nentima, et Reformierakonna majanduskasvu ihaluses kõrvale jäetud sotsiaalprobleemid vajavad lahendamist. Teisalt peab Jüri Ratas kahetsema oma kompromissitut võimuiha, mis on toonud Eestile peata valitsuskoalitsiooni ja iganädalased skandaalid teemal „EKRE poliitik ütles/otsustas/tegi“.

Kõige selle kõrval on Kallasel ja Ratasel veelgi suurem väljakutse – lõpetada vana vastandumine, välistamine ja päriselt tuua Eesti poliitkultuuri uusi tuuli, mida see hädasti vajab. Mõlemad parteijuhid peavad mõistma, et välistamiskultuur tekitab ühiskonnas ainult lõhesid juurde ja annab populistidele probleeme, mida nii-öelda lahendada.