Märt Meesak: teinekord on unustatud vana paremgi, kui mäletasime

Kui nooruke Eesti Vabariik oma esimesi majandust puudutavaid saame astus, oli seljataha jäänud kokku kukkunud keskvalitsuste juhitud nn missioonimajandus. Süsteem, kus riik reguleeris, tootis, normatiseeris ehk siis tegigi kõike ise. Noorukesele vabariigile oli see suur väljakutse.

Tee kapitalismi oli kindel ning kõik mõistsid, et riik ei ole alati parim peremees ning investeeringud tulevad ainult siis, kui toimib vaba turumajandus ning maksusüsteem ja riigi regulatsioonid on ühetaolised, mõistetavad ning võrdsed kõikidele.

Kui valitsusvastutuse võttis noorukese peaministri Mart Laari valitsuskoalitsioon, ei olnud toonasteks eesmärkideks kõike edasi kontrollida või riigikapitalism. Maksusüsteem kehtestati ühetoaline, mis küll oli erakordne muu maailma astmelise tulumaksu mõistes. Lisaks erastati enamik riigiettevõtteid ja sellega suudeti meelitada riiki väliskapitali. Eesti oli üks kiiremini kommunismi kollapsist taastunud majandusega riike. Sissetulekud kasvasid, riiki voolasid välisinvesteeringud. Meie riigi majanduspoliitika ja juhtimissüsteem olid usaldusväärsed.

Tänaseks oleme jõudnud olla vabad üle kolmekümne aasta. Meid teenis usaldusväärne, ühetaoline ja kõigi suhtes õiglane maksu- ja ettevõtluskeskkond pea kolmkümmend aastat. Eesti oli võtnud pikkade sammudega järele ülejäänud Euroopale. Meie maksusüsteemi kiideti. Siis aga juhtus midagi täiesti tagurlikku.

Põhjendamatult hakati iseenda senist edulugu igasuguste maksueksperimentide ja riigikapitalismiga lõhkuma. Kuskilt tekkis idee valijale rohkem tasuta asju ja rumalaid maksumuudatusi lubada. Eesti riigil läks selleks ajaks juba nii hästi, et poliitikud ei osanud enam muude uute ideedega kui maksuraha ümberjagamisega lagedale tulla.

Ebakompetentsest juhtimisest ja raha lennukilt laiali jagamisest sai erakondade rahvussport. Lõppes see aga sellega, et riik paisus paksuks, tuhanded ametnikud said tööd. Digiarengust, mis pidanuks just ametnikkonna ja riigiga igapäevase suhtlemise odavamaks, bürokraatiavabaks tegema, muutus see aga hoopis bürokraatlikumaks. Jõudsime lõppkokkuvõttes mõne aastaga olukorda, kus kokku kogutavat raha enam kõigile ei jätkunud.

Ei jätkunud nendele kontoris istuvatele jagajatele, poliitikutele uuteks tasuta asjadeks ega lõpuks ka riigi igapäevaseks toimimiseks. Kõik olid ära harjunud sellise lõputult sügava kaabuga, kust ainult jäneseid saab välja tõmmata. Üllatus oli aga lõpuks niivõrd ehmatav, et keegi Robin Hood moodi tegelane otsustas tulla välja ülla ideega. Kuna raha ei jätku, on vaja makse tõsta ja seni Eesti edulooks olnud rikkuse taganud süsteem kummuli keerata. Nii mängitigi senise pea kolmekümne aasta Eesti edulugu mõne aastaga maha ning senimaani on meie majandusnäitajad miinuses ja raha jääb veelgi vähemaks.

Me peame riigina tagasi pöörama oma algsete majandust ning ettevõtlust toetavate lätete juurde. Kapitalismi ei pea muutma tagasi kommunistlikuks missioonimajanduseks, nagu sotsid tahavad millegipärast teha.

Kapitalismis tuleb luua lihtne, arusaadav ja investeeringuid soosiv keskkond. Me ei ole täna veel Euroopa viie rikkama riigi seas, et me kardinaalseid muudatusi ja eksperimente endale lubada saame. Enne kui hakkame ennast Skandinaaviaga võrdlema, peame sinna kõigepealt jõudma. Jõuame kohale ja siis vaatame, kas Robin Hoodil ka tööd on.

Vähem riiki on parem kui rohkem. Mäletame veel hästi Nõukogude aega. Valitsejad ei tohi hakata looma endale paralleelmaailma, kus poliitikut ja ametnikku peetakse jumalaks ning majanduseksperte ja praktikuid tülikateks vastaste agentideks. Vähem regulatsioone, lihtne maksusüsteem mis on kõikide suhtes ühetaoline, kiiremad menetlustoiminud ning riigi raha kulutamine investeeringuteks, mitte teotusteks, on need tööriistad, millega täna edasi minna.

Lõpetada ära eurorahadega manipuleeritud sektorite konkurentsi ebavõrdsus, vähendada ametnikkonda, kes ei tooda, vaid kulutab, ning investeerida tuleviku vaatega projektidesse. Eesti tulevikku rajavad suunad on innovaatiline töötlev tööstus, turismi- ja teenusmajandus kui olulised ekspordisektorid ning IT kui kaasaja majanduse üks kiiremini kasvavaid valdkondi.

Rohkem välisinvesteeringuid, turismi- ja teenusmajanduse klientide raha teebki meid rikkamaks. Omavaheliste tehingutega üksteisele sokke või kartuleid müües, kus rikkuse loomine tugineb ainult jaekaubanduse kasvule või langusele, me Skandinaaviale järele kuidagi ei jõua.

Kutsun valitsust tegelema rohkem uute julgete ettevõtmiste kui inimestes igasuguste maksude ja reeglite ümbertegemistega hirmu ja ebakindluse külvamisega. Alati tasub vaadata tagasi, võtta sealt unustatud vana ja minna veelgi targemana edasi. Teinekord on unustatud vana paremgi, kui mäletasime. Tark on see, kes õpib!