7. detsember 2012 kell 11:18

Ma küsin seni, kuni nad valetamist tunnistavad

Ühe ministeeriumi pressiesindaja nimetas eilsel valitsuse pressikonverentsil toimunut performance’iks. Üks teine pressiesindaja leidis, et kui peaminister on oma seisukoha öelnud, siis pole pressikonverents see koht, kus hakata jonnima ja vaidlema, see ei jäta head muljet. Mõlemad pressiesindajad on riigi palgal.

Ajakirjaniku isik, esitatud küsimused ja stiil ei pea ega tohigi kõigile meeldida. Mul ei ole isiklikku vihavaenu ühegi poliitiku, ministri ega erakonna vastu. Ma ei aja ka mingit „oma asja”, sest ma olen ajakirjanik ja teenin lugejat. Keskkonnaministriga seotu ei ole ühe ajalehe ega ajakirjaniku „lemmikteema”, sellest on kirjutanud pea kõik väljaanded.

Senised valitsuse pressikonverentsid on enamasti olnud monoloogid, mille käigus ajakirjanikud ei taha, ei soovi või ei julge teravaid küsimusi esitada. Kui pressiesindaja küsib pärast ministrite sõnavõttu, kas kellelgi on küsimusi, siis ei tõuse sageli ühtegi kätt või esitatakse paar küsimust n-ö pehmetel teemadel, andes ministritele võimaluse soleerida. 

Väide, et uuriv ajakirjandus ei peaks käima pressikonverentsidel infot „välja pressimas”, on imelik. Äripäeva ajakirjanikud on valitsuse pressikonverentsidel käinud tihti, sest see on sageli nädalas ainus võimalus küsida peaministrilt ja valitsusliikmetelt küsimusi otse, ilma pressiesindaja „palun saatke küsimused kirjalikult”-soovituseta. Ka on pressikonverentsi eelis see, et küsitletaval pole võimalik eest ära joosta. Seda on muus olukorras juhtunud küll ja küll. Pealegi pannakse pressikonverentsi stenogramm veebi üles, mistõttu poliitik ei saa hiljem öelda, et ajakirjanik mõistis teda valesti.

Valitsuse pressikonverentsil püüatakse ajakirjanikke sageli naerualuseks teha, selles on seal istuvad poliitikud ülikogenud. Ka eilsel pressikonverentsil algas peaministri vastus sõnadega: „Ka teie olete tütar.” Ja edasi: „…”Tõe ja õiguse” ning Cartlandi vahelt raamaturiiulist”. Naeruvääristamine on üks pressikonverentsi reegliks kujunenud demagoogiavõtteid.

Vaatasin eile üht ministrit intervjueerinud teleajakirjanikku. Ta armastab poliitikutega ja kõrgete ametnikega nalja visata. Sedagi ministrit ta sinatas. Tema küsimused olid ministrile mõnusad ja juttu jätkus kauemaks. Mulle tundub, et ministrid armastavad teleajakirjanikke, sest teles esinemine ja oma näo näitamine meeldib neile. Meeldimine on vastastikune, sest telekanalil on vaja eeter pildiga täita ja valitsusliikmetega riidu minna pole mõistlik. On ka kirjutavaid ajakirjanikke, kes on ministritega sõprussuhetes ning pole familiaarset käitumist varjanud isegi avalikes kohtades.

Kuid pressikonverentsid ei peaks olema sõbralikud kokkutulemised, kus ajakirjanikud ja poliitikud omavahel nalja viskavad, lõõbivad ja pärast „tšau” öeldes lahku lähevad. Kui keskkonnaminister on avalikkusele valetanud, siis on ajakirjanikul õigus küsida  peaministrilt, kas ka tema arvates on minister valetanud. Ja küsida seda niikaua, kuni poliitik enam ei häma ega aja demagoogiat.

Peaminister usub keskkonnaministrit, aga mina ei usu! Ma küsin senikaua, kuni nad on valmis tunnistama, et minister valetas. Ajakirjanik ei tohi väsida

 

Autor: Kadri Jakobson, Vilja Kiisler

Hetkel kuum