Ainus mõjutamatu võimalus: hääletada üksi suletud ruumis

Peaminister Andrus Ansip ütles teleintervjuus, et viga pole mitte süsteemis, vaid ikka inimeses, kes varastab.Ta tõi näiteks jalgratta, mis võiks rahulikult seista seina ääres ketitamata, kui poleks kurikaela, kes selle „pihta paneb“, meenutab kirjanik Mari Saat.

Mari Saat

Tõtt on selles lauses vaid niipalju, et ilma vargata vargust ei toimu. Aga me kõik teame, Ansip niisama hästi, et alati leidub karjas mõni must talleke, ja organisatsiooni laienedes nende mustade lammaste hulk tõenäoliselt suureneb. Väikeses isoleeritud külaühiskonnas ei hakka keegi seina äärest ratast varastama – varas tuleb kohe välja. Aga linnas peab ratta lukustama.

Max Weber on kirjutanud bürokraatia vajalikkusest: hea bürokraatlik süsteem lukustab rangete reeglitega ametnike käitumise; reeglid ja järelevalve teevad võimalikuks demokraatia, sest paratamatult on igas organisatsioonis neid, kes ei suuda vastu panna ahvatlusele manipuleerida, kui vaid võimalust märkavad – mõni ei suuda vastu panna, mõni lihtsalt ei saa aru, kui tema kasuks manipuleeritakse (nagu väidab maavanem Einar Vallbaum).

Aga minusugusel kahtleval ja kaalutleval eestlasel on küll raske uskuda, et Kristiina Ojuland oli see ainus must lammas, et tema üksinda riskeeris manipuleerimis-süsteemi välja mõelda, selle arendusjuht Taimi Samblikule peale suruda ja varastada endale hääli teiste, üdini ausate erakonnakaaslaste teadmata. Ojuland on naine, aga naised on natuke liiga ettevaatlikud, et sellise „äri“ peale üksinda välja minna. Macbethi naine küll läks ja ahvatles mehe endaga kaasa, aga Macbethi naisel oli palju võita. Ojuland oleks arvatavasti niigi võitnud, ilma nende ostetud häälteta. Naistel on kalduvus pigem usaldada hästi toimivat süsteemi kui muuta.

Olgu, kuidas see oli – see jääb meile, lihtsurelikele valijatele, saladuseks. Aga nüüd kerkib jälle e-valimiste usaldusväärsuse küsimus. Ma saan täiesti aru, et e-valimised on mugavad ja odavad, aga nad ei taga valimise salajasust ja seda, et häältega ei manipuleeritaks.

Kui linna ilmusid mingi MTÜ plakatid hoiatusega, et e-valimistel varastatakse hääli, ei tulnud mina, apoliitiline võhik, selle pealegi, et need plakatid võiksid olla Keskerakonna kätetöö. Seda seletasid mulle hiljem teadlikumad inimesed. Mina mõtlesin, et just Keskerakond võiks e-valimistest kõige enam võita – et meie temperamentsemad ja toimekamad kaasmaalased, kes moodustavad Keskerakonna suurima toetajaskonna, oleksid ju mihklid veenma oma vanaemasid, laisku naabreid, sõpru jne, pistma neile arvuti või nutika nina alla ja laskma nupule vajutada oma lemmiku poolt.

Ansip arvas, et hääletus ID-kaardiga hoiaks manipulatsioonid ära. Ei hoiaks, vähemalt mitte pere ja sõprade ringis: suurem osa inimesi on kergesti mõjutatavad ja valimiste suhtes võrdlemisi ükskõiksed. Kui see inimene suudab üle saada laiskusest ja viitsib jalutada valimiskabiinini, siis see on ainus koht, kus ta võib tunda ennast sõltumatult, kuhu ei pääse kontrollima ei armas sõber, elukaaslane, laps ega lapsevanem, et kas ta teeb ikka ristikese õigesse kohta. Ja seal võib ta ehk märgata enda rinnus liigutamas südametunnistust.

Hääletamine üksi suletud ruumis on ainus demokraatlike valimiste usaldusväärne viis . Kuid me oleme nii netistunud ja mugandunud, et vaevalt on meist enam asja sellisteks valimisteks.

Ainus mõjutamatu võimalus: hääletada üksi suletud ruumis

Seotud lood

Hetkel kuum

Hetkel kuum

Podcastid

Enimloetud

Viimased uudised