Prügipõletus on vastuolus riigi jäätmestrateegiaga

Prügipõletamise loogika läheb igatahes selgelt vastuollu riikliku strateegiaga, mille eesmärk on jäätmeid liigiti koguda.

Aastaid on Eestis eesmärgiks olnud jäätmetekke vähendamine ja taaskasutamise suurendamine. See ei kajastu mitte ainult normdokumentides, vaid ka suurtes investeeringutes, mis on tehtud jäätmete liigiti kogumiseks, keskkonnaohutuks ladestamiseks ja järjest suurenevaks taaskasutusvõimsuste rajamiseks.

Riikliku strateegia rakendamise osaks on ka rahvakeeli viis europrügilat ja rida jäätmekäitluskeskusi regioonides. Need rajatised kuuluvad kohalikele omavalitsustele. Europrügilad on terved kompleksid, mis sisaldavad nii jäätmete kogumissüsteeme, ohtlike jäätmete kogumise ja käitlemise võimsusi, jäätmete järelsortimise liine-tehaseid jäätmete taaskasutamise suurendamiseks kui ka keskkonnaohutuid ladestamisvõimsusi prügilate näol. Rajatud jäätmekäitlussüsteem on võimeline käitlema kogu Eesti tavajäätmete plaanitud mahtu kuni 400 000 tonni aastas.

Iru jäätmepõletusploki rajamine tähendab nüüd aga, et kogu senine riiklik jäätmestrateegia on segi paisatud. Sisuliselt ei kehti enam olulisim eesmärk jäätmeid liigiti koguda. Pea peale on pööratud jäätmehierarhia, milles kõrgeimal tasandil oli taaskasutamine ja alamal astmel olid jäätmete põletamine ja ladestamine. Riigil ei ole võimalik täita Euroopa nõuetest lähtuvaid jäätmete taaskasutamise ja muid sihtarve. Juba rajatud jäätmekäitluskeskused jäävad aga edaspidi koos oma suurte püsi- ja ekspluatatsioonikuludega kohalike omavalitsuste ülal pidada.