Me pole sulid ja tõprad!

Kahjuks on viimasel ajal jäänud mulje, et riigiametites on loomulik ettevõtjaid kahtlustada. Selle ilmekas näide on hiljutine ettepanek, mille alusel tuleks maksuametile kontrollimiseks edastada kõik üle 1000 euro suurused arved. Ei, mitte juhusliku maksukontrolli käigus või siis, kui on tekkinud põhjust kahelda, vaid tingimusteta ja pidevalt. Isegi kui usalduse küsimus kõrvale jätta, on selline lauskontroll mõttetu lisakoormus ettevõtetele, kel pole kunagi olnud vähimatki probleemi käibemaksu tasumisega.

Kas maksuamet suudab analüütiliselt tõestada, et kõnealune meede lisab kokkuvõttes ühiskonnale väärtust, mitte ei hävita seda? Ilma veenva analüüsita on see liiga mugav variant: maksuameti sisulise töö asemel lükatakse lisakoorem eranditult kõikide ettevõtjate õlgadele. See ei ole lugupidav või usalduslik suhtumine ausatesse ettevõtjatesse, kes muu hulgas finantseerivad nii maksuameti kui ka kogu riigi tegevust.

Ettevõtted on oma juhi nägu, ettevõtjad on oma riigi nägu. Ettevõtjad on kas au sees või on nad pigem kahtlusalused. See on kultuuri küsimus ja kultuur, teadagi, ei teki üleöö. 1000-euroste arvete saatmise nõue näitab, et au sees pole ei ettevõtja aeg ega tema ärisaladused, rääkimata usaldusest.

Riik on nii rikas, kui rikkad on selle riigi ettevõtted. Ja seepärast on tähtis otsustada, kas meie ettevõtjad on kõige väärtuslikum ressurss – või on nad, olles ettevõtlikud ja loomingulised inimesed, niikuinii ühed petised ja tõprad.