Sarnet: riik on ülbeks läinud

Minister Juhan Parts läheb Vichmanni ja Leedoga vägikaigast vedades kergema vastupanu teed, leiab Väino Sarnet.

Meie kõigile tundub aeg-ajalt, et keegi teeb midagi liiga aeglaselt, halvemini kui me arvame ennast tegevat. Eriti hästi teavad seda tunnet need, kellel on teismelised lapsed. Vahest tahaks pigem ise kõik ära teha: laps teeb ju aeglaselt ja teeb ka vigu. Aga kui järele mõelda, siis on see pikaajalises perspektiivis  lühinägelik. Lapsel tulekski lasta vigu teha ja üritada talle leida õigeid stiimuleid, et ta teeks ise varsti võib-olla paremini kui vanem.

Riigi ja tema ettevõtete suhe on sarnane. Poliitik on vahel kannatamatu, valijad nõuavad talt midagi. Aga palju parem on pikaajalises perspektiivis olukord, et teised oskavad midagi teha paremini kui riik. Selleks tuleb vaeva näha ja endas alla suruda tahtmine ise kõike tegema trügida.

See on ikka vanemate süü, kui lapsed kõiki asju nii hästi ei tee, kui meile tundub, et nad peaks tegema. See on ministeeriumite ülesanne saada stiimulid, st lepingud ja mehhanismid nii hästi paika, et teise poole huvides oleks teha seda, mis on ka avalikes huvides.  Kui laps valetab ja võib-olla koguni varastab, siis tuleb teda karistada, mitte maha lüüa. Ma ei ütle, et riigi ei tohiks üldse soovida kord erakätesse antud ärisid enda kätte võtta, aga selles on näha teatud süstemaatilisust. Ega rongiliiklus ja laevaliiklus pole ainukesed, mis selles suunas liiguvad.

Tuleb midagi ette võtta selleks, et riik ei hakkaks vaikselt tagasi endal korjama kõiki neid tegevusi, mis kord on erakätesse antud. See tähendab riigi tähelepanu äratõmbamist ülesannetelt, mida niikuinii peab täitma. Riik ongi ülbeks läinud, sest tal on viimastel aastatel Euroopa raha vabalt saada olnud, ja on veel natuke aega. Aga see lõbu lõpeb peagi. Ei peaks endale võtma ülesandeid, millega võib-olla kunagi jälle hakkama ei saa. Riigist on ettevaatamatu trügida ise ettevõtjaks.

Toimetatud intervjuu põhjal.