Energiaühistute levik eeldab seadusemuudatusi

Kuidas energia eest vähem maksta, on peaaegu igapäevane küsimus. Sageli piirdub vastus energia säästlikuma kasutamisega, sest kõige odavam energia on tarbimata energia. Siiski on ka teisi võimalusi, näiteks luua energiaühistu, et toota ise kohapeal kohalikust ressursist oma liikmete tarbeks nii elektrit kui ka sooja, kirjutab advokaat Moonika Kukke.

Eestis ei ole energiaühistud seni levinud. Teistes riikides, näiteks Taanis, Rootsis ja Saksamaal on neid palju, sest energiaühistute moodustamist ja tegevust on seal igati soositud. Nimetada võiks maksusoodustusi, riigi tuge energiaühistusse investeerimiseks laenu võtmisel, võrgutasude, sealhulgas liitumistasu soodustusi, kogemuste ja teadmiste vahetamist. 

Sageli on läbimurdel olnud abi ka energiaühistute katusorganisatsioonist, kes täidab nii nõustamise, kontaktide vahendamise kui ka eestkõneleja rolli. Jättes kõrvale madala teadlikkuse energiaühistutest, on üks peamine demotivaator asjast huvitatutele Eestis energiaühistu võimetus mõjutada elektriarve teist suurt kulukomponenti – võrgutasusid. Energiaühistul pole seadusega lubatud endal elektrivõrku ehitada ega kasutusele võtta. Võrguettevõtja võrgu kaudu elektrit müües muudavad aga lisanduvad võrgutasud energiaühistu loomise ja tegevuse äratasuvuse küsitavaks. Probleemi saaks lahendada vähemalt kahel moel.Esimene võimalus on moodustada energiaühistutest eraldi turuosaliste rühm, kellele kehtestada soodsamad liitumis- ja võrgutariifid. Teine võimalus oleks lubada energiaühistutel endil rajada ja kasutada mikroelektrivõrke.

Mõlemad lahendused tähendaksid seaduste muutmist, aga ka võrkude kui loomulike monopolide põhimõtte kõigutamist. Samavõrra olulised on energiaühistuid soodustavate ja toetavate finants- ja fiskaalmeetmete väljatöötamine, mis motiveeriks ja julgustaks isikuid energiaühistuid moodustama. Energiaühistute “turuletoomise” väljakutse on seda keerulisem, et see kõik ei peaks toimuma teiste võrgukasutajate rahakoti ega võrguteenuste kvaliteedi arvel.