Ettevõtluseta poleks meil midagi

Winston Churchill on öelnud: „Mõne inimese jaoks on eraettevõtlus nagu inimsööja tiiger, kes tuleb maha lasta. Teised näevad selles lehma, keda on hea lüpsta. Ainult käputäis inimesi näeb, mis see tegelikult on – tugev hobune, kes kogu kupatust edasi veab.“

On ütlemine, et arhitekti ebaõnnestumised jäävad silma riivama aastakümneteks, arsti ebaõnnestumised on surnuaial. Mida arvata ettevõtja ebaõnnestumisest? Kogemuse põhjal olen seda meelt, et kasutada olev teave otsustamiseks ei ole kunagi täiuslik ja seetõttu võib mõni otsus aja möödudes osutuda ebasoovitavate tagajärgedega olevat; samuti võib tulla ette olukord, kui üks (näiteks erakordselt suur) tehing võib ajada ettevõtte raskesse olukorda. Reorganiseerimine või saneerimine on sel juhul mõistlik vigade parandus. Iseasi, kui palju vigu parandavale ettevõttele uue võimaluse andmiseks peaks enda kanda võtma teised turuosalistest võlausaldajad, peamiselt siis eraisikud ja eraettevõtjad.

Kuna riik kui organisatsioon elab ettevõtlusest saadavast maksurahast, siis pean õigemaks, kui riik on just see, kes esimesena (ja võib olla ka ainsana) ulatab abikäe päästetavale ettevõtjale. Näiteks maksuvõlad ei peaks olema seatud ülemaks muude võlgade ees, pigem vastupidi. Pahatahtliku tegevuse tulemusena ettevõtte võlgadesse ajamine peab aga kindlasti karistatav olema.

Hädas olevate organisatsioonide aitamisega tuleb esimese asjana kindlaks teha, mis kasu või kahju sünnib aitamisest. Kui ettevõtte päästmiseks ette võetud võlgade külmutamine, varade realiseerimine ja süüdlastepoolse kahju hüvitamine ajab raskustesse veel hulga ettevõtteid, siis sellisest aitamisest tuleks pigem ilmselt loobuda.

Eesti riik toetab miljonite eurodega ettevõtlusega alustamist ja ettevõtluse edendamist. Riik võiks ettevõtte saneerimisel tasakaalustada eravõlausaldajate vastutust ja koormust. Ettevõtja – ettevõtluse – maine parandamiseks oleks aeg toetada ka teavituskampaaniat, mis on ettevõtlus ja milleks seda meil Eestis üldse vaja on.