Miks pangad makse ei maksa

Kui liikuda tööjõumaksudelt „tegeliku suli“ ehk panga omaniku, kes tihti liiati ka võõramaalane, tulu maksustamisele, siis kõigepealt tõdeks, et erinevalt tekitatud kuvandist ei ole finantssektori omanike tulu maksustamisel mingeid erandeid võrreldes pudupoega või kingatehasega. Nii nagu teised ettevõtted, maksab pangaomanik saadud tulu pealt tulumaksu siis, kui ta selle oma kasutusse saab võtta ehk vahetult enne dividendide ülekandmist isiklikule pangakontole. Kõrvalpõikena olgu märgitud, et samuti ei maksusta meie maksukaru topeltmaksustamise vältimiseks ei pankade ega teiste ettevõtete välismaalt teenitud kasumit.

Hea küll, erandeid pole. „Aga nad ikka ei maksa tulumaksu, onju? See peab ju ometi õige väide olema.“ Nii see aga pole.

Kogu majanduses on ettevõtte tulumaks küllaltki ebastabiilne näitaja peamiselt seetõttu, et ka maksu aluseks olev tulu ehk kasum on majanduses tavalisest suurema hüplikkusega. Näiteks pärast buumiaegset kasumikasvu, mis paljuski oli jätkusuutmatu, pidi finantssektor 2009. aastal leppima hoopis kaugelt üle saja miljoni eurose kahjumiga Eesti tegevuselt. Tol ja järgmisel aastal finantssektori omanikud üsna oodatult praktiliselt kasumit ettevõtetest ei jaganud ning seetõttu ka tulumaksu peaaegu ei maksnud. Olukord hakkas mõnevõrra muutuma 2011. aastal ning finantsettevõtete makstud juriidilise isiku tulumaksu kasv on jätkunud. Kolme aasta jooksul kasvas see 14 miljonilt eurolt aastas 29 miljoni euroni, olles viimasel aastal üle 8,5 protsenti kõigi ettevõtete makstud tulumaksust. On huvipakkuv, et see on rohkem, kui seda on pankade lisandväärtuse osatähtsus majanduses ja seega ka rohkem, kui on nende osatähtsus kogu majanduse kasumites.

Siinkohal tuleb siiski täheldada, et üks kõhklus meie tulumaksusüsteemi toimivusest ülepiiriliste pangakontsernide tulu õiglase maksustamisega on. Nimelt tekitab küsimusi tõsiasi, et üha karmimate nõuetega on Euroopa valitsused sundinud panku ja teisi finantsasutusi hoidma suuremat kapitalipuhvrit oma äritegevuses võetud riskide katteks. Seda muidugi eesmärgiga vähendada riske hoiustajatele ja teistele pangale laenu andnutele, kas või näiteks pensionifondidele.

Kapital koguneb aga peale võimalike sissemaksete peamiselt just kasumi arvelt, mis jääb dividendidena omanikele välja jagamata. Kriisi lahvatamise eelõhtul, kui pankade kõrgendatud riskiprofiil riiklike järelevalvajate arvates hakkas juba ilmseks saama, koguni ahistati panku aktiivselt vältima dividendimakseid. Eesmärk ikka seesama: koguda kapitalipuhvreid. Kriisi kogemuse põhjal tuleb toonast initsiatiivi pidada vähimaks, mida riik võis teha buumiga kasvanud riskide katmiseks. Muu hulgas aitas see vältida mitmete teiste riikide kurbi kogemusi, kus pangad halvemate aegade saabudes mitte lihtsalt tulumaksu maksmise lõpetasid, vaid neile tuli maksumaksja kukrust veel hullema ära hoidmiseks lisakapitali maksta.

Kui pangad on nüüd uuesti kapitalipuhvrite ehitamise faasi jõudnud, tekib küsimus, kas maksusüsteem kallutab äkki neid kasumeid koguma kuhugi pangagrupi ühte teatud taskusse. Kui näiteks sama pangakontserni Rootsi ja Eesti osad teeniksid 50 miljonit eurot kasumit ning pank peaks kokku teenitud 100 miljonist kolm neljandikku jätma reservi, siis kas tal võib olla maksusüsteemist tulenev kiusatus jätta just Eestis kogu 50 miljonit eurot terve kontserni kapitalipuhvriks ning 25 miljonit maksta dividendideks Rootsis. Ehk siis: vastupidi mitmetele panikööridele pole teoreetiline probleem mitte selles, et kasum tulumaksuvabalt Eesti riigist välja jookseb, vaid risti vastupidi – probleemiks võib osutuda, et kasum ei voola pankadest ja takkatippu ka mitte Eestist välja. Kui siinkohal viidatakse oletusele, et „ju majasisese laenamisega see kasum kuidagi välja nihverdatakse“, siis see niinimetatud siirdehinnastamise probleem kehtib igasuguse tulumaksusüsteemiga. Sellise panku puudutava küsimuse kontekstis pole see üleüldse asjakohane, sest nagu tõdetud, on lähtekoht just võimalik motiveeritus hoida kasumit siin ja mitte seda siirdehindadega välja nihverdada.

See võimalik väärastus süsteemis ei saa kindlasti olla väga massiivne. Muu hulgas ei ole nii regulatiivselt kui ka kontsernijuhtimise seisukohast jätkusuutlik kogu rahvusvahelise kontserni seisukohalt lõpmatult kasumit vaid ühe tütarpanga bilanssi koguda. Pigem tähendab see dividendimaksete ja sellega kaasneva tulumaksu maksmise lükkumist. Eelmiste aastate kasvanud pangagruppide sisesed dividendimaksed on samuti vähemalt esialgu õõnestamas selle teoreetilise ohu tõenäosust tegelikus elus. Kuid elame näeme, esialgu ei ole alust väita, et pangad kasumilt makse ei maksaks. Liiati on see olnud viimastel aastatel kogu majanduse võrdluses pigem üle keskmise. Kuid kindlus praeguse süsteemi sujuvast toimimisest selle nurga alt saabub pigem tulevastel aastatel. Seda muidugi eeldades, et majandus normaalselt areneb.

Allikas: rahandusministeeriumi blogi