Fredy-Edwin Esse • 6. detsember 2016 • 4 min
Jaga lugu:

20 aastat irratsionaalsest joovastusest

Endine Föderaalreservi esimees Alan Greenspan.
Endine Föderaalreservi esimees Alan Greenspan.  Foto: EPA

Esmaspäeval möödus 20 aastat sellest, kui toonane USA Föderaalreservi esimees Alan Greenspan rääkis oma kõnes turgude “irratsionaalsest joovastusest”, millest hetkega sai finantsmaailma kuulsamaid fraase.

Mis viis selle fraasi loomiseni ja kuidas suhestub sellesse praegune turuolukord?

“Ilmselgelt viitab kestev madal inflatsioon vähemale ebakindlusele tuleviku suhtes ja madalamad riskipreemiad viitavad aktsiate ja teiste tootlike varade kõrgemale hinnale. Me näeme seda kasumi-hinna suhte ja inflatsioonimäära pöördvõrdelisest suhtest. Aga kuidas me teame, kui irratsionaalne joovastus on ülemäära tõstnud varade hindasid, mis seejärel on vastuvõtlikud ootamatutele ja kauakestvatele kokkutõmbumistele, nagu on juhtunud viimase kümnendi jooksul Jaapanis?”

See pikk, lohisev ja finantsmaailmast kaugel oleva inimese jaoks segane katkend on Alan Greenspani 5. detsembril 1996 peetud kõnest. Enda sõnade kohaselt proovis praegu 90aastane Greenspan “ehmatada” turge ja valis meelega just sellise sõnastuse. Ta oli mures aktsiaturgude pärast ja ta tahtis neid aidata n-ö õiget kurssi leida.

Greenspani kõne töötas, aga vaid lühiajaliselt. Järgmise aasta augustiks oli S&P 500 pärast tema kõnet tõusnud 27% ning ralli kestis veel umbes kolm aastat pärast seda, kuni internetimull lõhkes. Tema väljendist oli saanud klišee ja polnud tema mainele kaasa aidanud.

“Kui hinnata mind minu irratsionaalse joovastuse prognoosiga, siis ma saaks hindeks kolme,” naljatles endinde Fedi president intervjuus Wall Street Journalile. “Aga analüütiliselt ma kirjeldasin protsessi, mille pärast me pidime minu hinnangul väga mures olema.”

Ühendriikide keskpanka 1987. aastast 2006. aastani juhtinud Greenspan mõtles selle väljendi välja ühel hommikul vannis kõnet kirjutades. Vaatamata tema prognoosi möödapanekule ja kõigest kahele sõnale pikas ja lohisevas kõnes, sai “irratsionaalsest joovastusest” finantsmaailma üks kõige kuulsamaid fraase, mida meenutatakse ja teatakse tänini.

Stagflatsiooni oht

Mida aga arvab ajaloo üks kuulsamaid keskpankureid praegusest olukorrast? Ühendriikide aktsiaturud on tõusnud rekordkõrgele, dollar järjest tugevnenud, intressimäärad hakkavad tõusma ja võlakirjad on kõvasti kaotanud.

Majanduse seisu hindamiseks on Greenspanil lemmiknäitaja. Ta jälgib tähelepanelikult, kui palju vabast rahavoost on ettevõtted valmis investeerima kapitalikulutustesse. Põhimõtteliselt näitab see ettevõtete kindlustunnet nende endi pikaajalisse ärisse, ning erineb aktsionäre rõõmustavast praktikast, nagu näiteks dividendid ja aktsiate tagasiostud.

“Minu jaoks on see parim näitaja selle kohta, mida ettevõtted tunnetavad üleüldisest maailmast,” ütles Greenspan. Alates 2009. aastast on ettevõtted kogunud raha ja pole seda piisavas mahus kapitali investeerinud.

“Võtmetegur ei ole mitte S&P 500, vaid USA 10- ja 30aastased valitsusvõlakirjad,” märkis Greenspan. “Võlakirjade kasumi-hinna suhe on ainus asi, mis on täiesti ebanormaalne praegu, ja see ei ole tühine tegur.”

Vanahärra on mures, et maailma suurimat majandust võib ees oodata stagflatsioon. Olukord, kus majanduskasv on nõrk või suisa olematu, ent hinnad ehk inflatsioon tõuseb. “Selle tõenäosus on üle 50%. Praegu olen ma selle pärast mures,” lisas Greenspan.

Mullil tuleb lasta oma teed minna

Greenspan on tuntud regulatsioonide vastane ning paljud on just teda süüdistanud hiljutise finantskriisi osalises tekitamises. Iga kord, kui USA Kongressis oli juttu rangemate regulatsioonide kehtestamisest derivatiividele, seisis Greenspan sellele vastu. Tema uskus finantssektori ja Wall Streeti võimesse iseend reguleerida.

10 aastat pärast Föderaalreservi juhi kohalt lahkumist pole Greenspan hoiakuid muutnud ja usub endiselt mitte sekkumisse. “Kui mull kerkib, siis on väga keeruline teha selle peatamiseks midagi, millel ei oleks tõsist negatiivset mõju majandusele,” selgitas Greenspan. “Kõige parem on lasta sel oma teed minna ja tegelda tagajärgedega nende ilmnedes.”

Vaadates praegu 20 aastat tagasi, oli Greenspanil mõnes mõttes õigus. Vaid tema ajastus oli äärmiselt kehv. Tasub tähelepanu juhtida, et ta ei pidanud kõrgeks mitte aktsiate hindu, vaid valuatsioone. Iroonilisel kombel on S&P 500 indeksi kasumi-hinna suhe (25,2) praegu umbes samal tasemel, mis 20 aastat tagasi, isegi veidi kõrgem.

Sellegipoolest tasub meeles pidada, et Greenspani hinnangul pole praegu probleemiks USA aktsiad, vaid valitsusvõlakirjad. Föderaalreserv koguneb juba nädala pärast ja me kuuleme, mida maailma suurima majanduse keskpank teeb enda baasintressimääradega. Sellel on võlakirjade saatuses määrav tähtsus.

Jaga lugu:
Seotud lood
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt