Kuidas elasin üle suure börsikrahhi?

„Head ajad on pikale veninud,“ kirjutas Arvo. „Aktsiaturud on tõusnud juba ebaloomulikult pikka aega, oodatakse langust. Majandus on tsükliline ja alati tuleb langus peale tõusu. Praegu oled sa vist selleks valmistunud ja oled 40% rahas. Kuidas sul aga läks 2008. aastal?“

Arvo uuris veel, kas ootasin krahhi ning valmistusin selleks või tabas see mind ootamatult. Samuti huvitas teda, kui suure osa oma portfellist 2008. aastal kaotasin.

Fakt on see, et elasin ülemaailmse finantskriisi üle võrdlemisi kergete tüsistustega, kuna astusin kümme aastat tagasi üsna radikaalse sammu.

Meenutuseks: 2007. aasta 18. juulil lõi minu portfell kõigi aegade rekordi, mil selle väärtus kerkis 3,21 miljonile kroonile ehk ligi 210 000 eurole. Juba 23. augustiks oli minu portfelli väärtusest turge tabanud languse tõttu järgi jäänud 2,77 miljonit krooni ehk ligi 180 000 eurot. Kuuga pea 14% nagu peoga pühitud!

Just siis otsustasin heitlike aegade tõttu raha osakaalu portfellis järsult suurendada ning müüsin kõigist oma portfelli kuulunud aktsiatest umbes poole. Et varasemaltki oli minu portfellis raha osakaal üsna soliidne, kerkis müügitehingute järel raha osakaal portfellis ligemale 70% peale. Tõsi küll, raha arvelduskontol oli kogu portfellist siiski ligemale 30% ning 40% oli mul paigutatud tähtajalisele hoiusele. Väga raskelt sündinud müügiotsus lubas edasist turgude allakäiku juba rahulikumalt võtta.

Kusjuures müügi põhjuseks ei olnud aktsiate liigkõrge hind – suhtarvude järgi ei olnud need sugugi üle mõistuse kallid. Eeldasin toona aktsiaid müües vaid seda, et USA rämpshüpoteekvõlakirjadest lahti läinud kriis kestab tõenäoliselt pikemat aega ja survestab ka aktsiaturge edasi.

Mäletan, et katsusin toona pingsalt enda jaoks lahti mõtestada seoseid, kuidas probleemid tekkisid ja levisid, ning tuhnisin hoolega ajaloos. Järeldasin, et olukord on tõenäoliselt oluliselt hullem kui paar viimast kriisi enne seda, ja USA kinnisvaraturul on olukord tõeliselt keeruline. Kõiki aktsiaid ma siiski ei müünud, sest alati jääb võimalus, et minu arutluskäik ei pea paika. Samuti oli plaanis seisev raha kriisi edenedes taas tööle panna. Võib niisiis öelda, et esmane korrektsioon üllatas, kuid suurem kriis mitte nii väga.

Kokkuvõttes kujunes minu portfelli 2007. aasta tootluseks igati viletsad 4,3% ning 2008. aastal võtsin vastu 11,9% suuruse miinuse. See oli mulle ka esimene miinusega lõppenud aasta ja raha osakaal portfellis oli sünge kriisiaasta lõpuks kerkinud pea 84,4% peale. Vahepeal sai veel nipet-näpet ostetud-müüdud.

Kokkuvõttes kukkusid 2008. aastal kõik portfelli kuulunud aktsiaid. „Parim“ väärtpaber kukkus 21% ja halvim 73%. Selge on see, et portfell tervikuna kukkus nii vähe vaid tänu raha väga suurele osakaalule. Nii oli minu portfelli langus kriisiaastal kordades väiksem turgude keskmisest. Kriisi ajal omandatud õppetundidest kirjutan pikemalt juba oma järgmises kommentaaris.