Reisileht
27. veebruar 2018
Jaga lugu:

Pimekohting Lõuna-Koreas

Vikerkaare purskkaevudega Banpo silla ümbrus on armunute meelispaik Soulis.
Vikerkaare purskkaevudega Banpo silla ümbrus on armunute meelispaik Soulis.  Foto: Shutterstock

Kaks kuud kestnud kirjavahetus, armastus korea keele ja kultuuri vastu ning ühised huvid viisid äratundmisele, et pimekohtingule võib sõita kas või teise maailma otsa.

Maailm on nii avatud, et mis tahes maailmanurgas kontakte luua või sarnaste huvidega inimesi leida pole kunagi olnud kergem. On mitmeid veebisaite ja rakendusi, nagu Couchsurfing ja Interpals, mis on mõeldud spetsiaalselt neile, kes soovivad leida uusi sõpru üle kogu maailma. Interpals ehk kirjasõbrad üle maailma on loodudki selleks, et õppida keelt ja saada rohkem teada elu kohta teistes riikides.

Kristiinat köidab, et Aasias on kõik teistmoodi ja et nende ajalugu on tohutult kirju. Korealased kannavad hästi palju rahvariideid, näiteks pulmades ja muudel suurematel pidustustel. Fotol on rahvarõivastes Korea koolitüdrukud koolilõppu tähistamas.
Kristiinat köidab, et Aasias on kõik teistmoodi ja et nende ajalugu on tohutult kirju. Korealased kannavad hästi palju rahvariideid, näiteks pulmades ja muudel suurematel pidustustel. Fotol on rahvarõivastes Korea koolitüdrukud koolilõppu tähistamas.   Foto: Erakogu

Hulle on igasuguseid ja igal pool, pole vahet, mis sait see on. Kuid saladuslik Lõuna-Korea veetleb mind sõnulseletamatu miskiga siiani ja sellepärast ma nendega kokku sain.

Lõunakorealased on hästi kasvatatud inimesed

“Ma ei tea, kust ma selle mõtte peale tulin,” ütleb Kristiina (47), olles isegi veidi hämmeldunud oma rännuihast, “et võiks Lõuna-Koreasse minna, aga kuna eestlased käivad rohkem kas Jaapanis, Hiinas või Hongkongis, mis on nii tavaline, siis mõtlesin, et miks mitte minna veidi saladuslikumasse paika, sest me ei tea sellest riigist suurt midagi.”

Samas soovis naine, et enne võõrasse riiki minekut oleks keegi tuttav juba ees ootamas, kellega koos võimalikult palju autentseid paiku näha. “Turistidel on vaid teatud kohad, käid palees ja ongi kogu lugu. Mina tahtsin just rohkem näha, kuidas kohalikud elavad.“Esimest korda sõitis Kristiina Koreasse läinud kevadel ja kohtus internetitutvuse kaudu kahe-kolme mehega. “Leidsin nad internetist erinevatest suhtlus- ja keeleõppeportaalidest,” lausub ta. „Hulle on igasuguseid ja igal pool, pole vahet, mis sait see on. Kuid saladuslik Lõuna-Korea veetleb mind sõnulseletamatu miskiga siiani ja sellepärast ma nendega kokku sain.“

Kui aga Kristiina hiljem sellest oma sõbrannadele rääkis, et võõras linnas üksi õhtul kohalike meestega kokku saamas käis, siis ütlesid kõik: „Issand, sa julgesid minna suurlinnas pimekohtingule!“. Kuid Kristiina sõnul on Lõuna-Korea maailmas kõige turvalisem riik nii kuritegevuselt kui ka pettuste mõttes. “Suures poes või kohvikus võid rahumeeli käekoti lauale jätta, kui tualetti lähed, sest keegi ei tule selle pealegi, et midagi võtta.“

“Tõsi, kui oleksin olnud näiteks Iirimaal või Inglismaal, siis ma ka ei oleks julgeks õhtul niimoodi kokku saama minna,” on Kristiina veendunud.Korea mehed olevat eesti meestega võrreldes palju avatumad. „Nad räägivad hästi palju ja ütlevad ilusasti, et sa oled ilus ja kallis. Alguses tundud see kergevõitu, aga kui sa õpid neid tundma, siis see ei ole kerglane.“

Tänavapildis võib näha väga palju paare, kes näevad sarnased välja. Korealaste arvates on täiesti enesestmõistetav teha kõiki asju koos, riideski käiakse ühtemoodi. „Alguses pani mind imestama, et seal on spetsiaalsed poed, kus paarid saavad osta ühesuguseid asju. See tundus mulle naljakas, et miks ma peaksin käima ühtemoodi riides oma mehega,“ meenutab ta, lisades, et kui ollakse paar, siis ei tule kõne allagi, et mees tammub ees ja naine järel, vaid ikka kindlalt käsikäes.

Esimene reis Lõuna-Koreasse viis naise pealinna Souli, kus ta otsustas kalli hotellitoa asemel rentida korteri hoopis Airbnb’is. Endiste kirjasõpradega saadigi kokkunii, et kohalikud tulid koju kas takso või autoga järele ja üheskoos sõideti edasi teadmata suunas. „Tegelikult sa ei saa ju kohalikust keelest aru, sa võid tänavanimesid vaadata, aga sa ei saa nendest aru.“

Suurim probleem Kristiina jaoks oli, et lõunakorealased räägivad väga kehvasti inglise keelt. „Olin väga hämmastunud, kui midagi neilt küsisin, sest nad ei saanud midagi aru. Panevad sulle aga oma telefoni kätte ja ootavad, et sa sinna siis midagi toksiksid, et see siis Translator’is ära tõlkida,“ naerab elurõõmu pakatav naine. „Olin lausa pettunud, sest kui arvutis suhtlesime, siis tulid vastused väga kiiresti. Aga ta kasutas kogu aeg Translator’it. Ta sai ise ka kohtingul aru, et on hädas.“

Kristiina sõnul oleneb keeleoskus ka ametist ja positsioonist ühiskonnas. „Teisel kohtingul sain kokku mehega, kes ei olnud lihttööline, vaid kõrgemal positsioonil, ja ilmselt juba töö pärast pidi ta inglise keelt oskama ja tema rääkis täiesti vabalt.“

Vikerkaare purskkaevudega Banpo sild kuulub Guinessi rekordite raamatusse kui maailma pikim purskkaevudega sild.

Souli Banpo purskkaevu sild asub Gangnam-gu linnaosas, Hangangi jõe ääres. Sillal on 38 veejuga ja 380 otsakut mõlemal pool, mis pumpavad 190 tonni vett välja minutis 20 meetri kõrguselt ja 43 meetri kaugusele horisontaalselt. Õhtuti valgustavad LED-tuled vee purskamist koos saja eri muusikapalaga. Silla ümbrus on armunute üks lemmikpaiku.

Kõige rohkem võlus Kuuvalguse Vikerkaare purskkaev

Kuna Kristiina armus Souli esimesest silmapilgust, tahtis ta ilmtingimata suvel juba tagasi minna. Mahlakalt lokkav loodus annab ju linnale hoopis teise rüü.

Meelispaigaks kujunes Kristiinal Vikerkaare purskkaevudega Banpo sild, mis asub Gangnam-gu linnaosas, Hangangi jõe ääres. “See sild on väga kuulus filmivõtete poolest, paljud stseenid Korea teleseriaalidest on seal filmitud. See on üks kõige romantilisemaid paiku, kus jalutada Soulis õhtupoolikul. Turistid saavad mõlemal pool silda istuda ja nautida võrratut vaadet Souli südames.”

Souli Banpo purskkaevu sild kuulub ka Guinnessi rekordite raamatusse kui maailma pikim purskkaevudega sild. Sillal on 38 veejuga ja 380 otsakut mõlemal pool, mis pumpavad 190 tonni vett välja minutis 20 meetri kõrguselt ja 43 meetri kaugusele horisontaalselt. Õhtuti valgustavad LED-tuled vee purskamist koos saja eri muusikapalaga.

„Kui ma seal suvel veel inimestega kohtusin, siis palusin, et nad viiksid mind uuesti jõe äärde, nii sume ja mõnus on jalutada mööda jõe äärt ja vaadata värvitules sildasi. Ma armusin sellesse.“

Vahtkonna vahetus Gyeongbokgung palee ees Soulis.
Vahtkonna vahetus Gyeongbokgung palee ees Soulis.   

Toit kõrvetab keele ära

Lõuna-Koreas on Kristiina sõnul ka väga hea köök. “Nad söövad hästi vürtsikaid toite ja hästi palju kala. Kimchi on neil põhiline ja seda süüakse iga toidu kõrvale. Aga neil on ka väga hea barbeque.”

“Käisin seal kalaturul, mis on tegelikult tohutu suur ankaar ja otsast lõpuni kala täis. Küsisin, kas see kõik süüakse ära ka, öeldi jaa. Uskumatu!”

Kohapeal puhastatakse ja viilutatakse kalad ära ja müüakse kas lahtiselt või vaagna peal. Saada on ka elusaid kalu, mida korealased elusalt süüa armastavad. “Nad keeravad kaheksajalgadel jalad ümber pulkade ja siis neelavad alla,” ütleb Rips, märkides, et nende söömiseks on oma nipp: sa pead oskama neid õigesti süüa, sest neil on iminapad ja need võivad kõrri kinni jääda. Korealaste jaoks on see hõrk delikatess.

Korealased armastavad süüa ka toorest loomaliha. “Kausi sees oli liha hästi peenikesteks viiludeks lõigatud ja sinna peale lüüakse toores munakollane,” kirjeldab Kristiina. Lõuna-Koreas on tänavasöögikultuur väga vana, kuid samas on ümbrus must ja räpane. „Nad söövad väga palju tänava peal, ehkki seal on väga tuuline, sest nad elavad ju mägede vahel, ja kõik see tolm lendab õhus. Neid see üldse ei häiri, küpsetavad tänava peal ja keegi pole ära ka surnud. Meil oleks see täiesti mõeldamatu süüa toorest liha ja muna sellises kohas.“

Pere on korealastel alati esikohal

Kristiina iseloomustab lõunakorealasi kui hästi lahkeid, sotsiaalseid ja perekeskseid inimesi. “Lapsed elavad väga kaua vanematega koos, on täiesti normaalne, kui 30–40ndates eluaastates täiskasvanud elavad koos vanematega, kes ei ole abiellunud."

„Kui peres on kolm poega, siis kõige vanem jääbki koju, võtab naise ja elab naisega vanematekodus. Tema ülesanne on hoolitseda kuni surmani oma vanemate eest. Seal ei ole nii, et paned vanemad hooldekodusse. Ka sõpradega lävitakse hästi tihedalt ja käiakse iga päev läbi.”

Merit PärnpuuAutor

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt