Pimekohting Lõuna-Koreas

Samas soovis naine, et enne võõrasse riiki minekut oleks keegi tuttav juba ees ootamas, kellega koos võimalikult palju autentseid paiku näha. “Turistidel on vaid teatud kohad, käid palees ja ongi kogu lugu. Mina tahtsin just rohkem näha, kuidas kohalikud elavad.“Esimest korda sõitis Kristiina Koreasse läinud kevadel ja kohtus internetitutvuse kaudu kahe-kolme mehega. “Leidsin nad internetist erinevatest suhtlus- ja keeleõppeportaalidest,” lausub ta. „Hulle on igasuguseid ja igal pool, pole vahet, mis sait see on. Kuid saladuslik Lõuna-Korea veetleb mind sõnulseletamatu miskiga siiani ja sellepärast ma nendega kokku sain.“

Kui aga Kristiina hiljem sellest oma sõbrannadele rääkis, et võõras linnas üksi õhtul kohalike meestega kokku saamas käis, siis ütlesid kõik: „Issand, sa julgesid minna suurlinnas pimekohtingule!“. Kuid Kristiina sõnul on Lõuna-Korea maailmas kõige turvalisem riik nii kuritegevuselt kui ka pettuste mõttes. “Suures poes või kohvikus võid rahumeeli käekoti lauale jätta, kui tualetti lähed, sest keegi ei tule selle pealegi, et midagi võtta.“

“Tõsi, kui oleksin olnud näiteks Iirimaal või Inglismaal, siis ma ka ei oleks julgeks õhtul niimoodi kokku saama minna,” on Kristiina veendunud.Korea mehed olevat eesti meestega võrreldes palju avatumad. „Nad räägivad hästi palju ja ütlevad ilusasti, et sa oled ilus ja kallis. Alguses tundud see kergevõitu, aga kui sa õpid neid tundma, siis see ei ole kerglane.“

Tänavapildis võib näha väga palju paare, kes näevad sarnased välja. Korealaste arvates on täiesti enesestmõistetav teha kõiki asju koos, riideski käiakse ühtemoodi. „Alguses pani mind imestama, et seal on spetsiaalsed poed, kus paarid saavad osta ühesuguseid asju. See tundus mulle naljakas, et miks ma peaksin käima ühtemoodi riides oma mehega,“ meenutab ta, lisades, et kui ollakse paar, siis ei tule kõne allagi, et mees tammub ees ja naine järel, vaid ikka kindlalt käsikäes.

Esimene reis Lõuna-Koreasse viis naise pealinna Souli, kus ta otsustas kalli hotellitoa asemel rentida korteri hoopis Airbnb’is. Endiste kirjasõpradega saadigi kokkunii, et kohalikud tulid koju kas takso või autoga järele ja üheskoos sõideti edasi teadmata suunas. „Tegelikult sa ei saa ju kohalikust keelest aru, sa võid tänavanimesid vaadata, aga sa ei saa nendest aru.“

Suurim probleem Kristiina jaoks oli, et lõunakorealased räägivad väga kehvasti inglise keelt. „Olin väga hämmastunud, kui midagi neilt küsisin, sest nad ei saanud midagi aru. Panevad sulle aga oma telefoni kätte ja ootavad, et sa sinna siis midagi toksiksid, et see siis Translator’is ära tõlkida,“ naerab elurõõmu pakatav naine. „Olin lausa pettunud, sest kui arvutis suhtlesime, siis tulid vastused väga kiiresti. Aga ta kasutas kogu aeg Translator’it. Ta sai ise ka kohtingul aru, et on hädas.“

Kristiina sõnul oleneb keeleoskus ka ametist ja positsioonist ühiskonnas. „Teisel kohtingul sain kokku mehega, kes ei olnud lihttööline, vaid kõrgemal positsioonil, ja ilmselt juba töö pärast pidi ta inglise keelt oskama ja tema rääkis täiesti vabalt.“

Kõige rohkem võlus Kuuvalguse Vikerkaare purskkaev