Sain LEI-koodi tehtud

LEI-koodi on ettevõtte kaudu rahapaigutusi tegevad investorid õigusega kirunud. Süsteem mõeldi välja pärast viimast finantskriisi, et kontsernid ei saaks oma ala-ettevõtetega end peita ja tuleks välja, kes on kes ja kes on kelle oma. LEI-kood, mis meie äriregistri koodi meenutab, saigi välja mõeldud selleks, et regulaatorid saaksid aru, kes kellele turgudel raha ja varasid liigutab.

Väikesele Eesti jaeinvestorile, kel portfellis keskmiselt paarkümmend tuhat eurot – kui sedagi – tähendab LEI-koodi nõue vaieldamatuid lisakulusid, ja ega tast tõtt-öelda suurt tolku pole. Tuleb ju taotlemiseks välja käia ligikaudu sadakond eurot ja siis igal aastal olenevalt teenusepakkujast poolsada otsa.

Kuid Euroopa seadus kuulub täitmisele ja ma hakkasin juba sügisel uurima, kelle juures LEI-koodi taotleda. Teenusepakkujaid on paarkümmend, finantsinspektsiooni lehekülg näitab nad kõik ilusti kätte. Sealt hakkab aga tegelik töö pihta: kelle juures siis taotlust teha? Kuna pakkujate seas on nii Iiri börs kui ka Korea väärtpaberite depositoorium, siis otsustavaks jääb hind. Mõni nõuab koodi esmataotlemise eest 160, teine alla saja euro.

Minule tuli appi laiskus: avastasin, et koodipakkujate seas on Bloomberg, mille terminali ma juba aastaid agaralt kasutan. Vähe sellest, et tegu oli vana tuttavaga, selgus, et Bloomberg pakub turu üht soodsaimat koodi: käi välja 75 dollarit esmakordse koodi eest. Iga-aastane uuendamine läheks maksma 50 dollarit.

Aga nüüd tuleb siin välja üks LEI-koodi taotlemise häda: seda saab teha valdavalt inglise või siis teenusepakkuja-riigi kodukeeles. Ja see tähendab ehk mõne väikeinvestori jaoks keeleoskaja inimese appivõtmist.

Kõigepealt tuleb end Bloombergi LEI-leheküljel kasutajaks registreerida. Selleks läheb tarvis vaid nime, meili ja väljamõeldud kasutajanime-paroole. Selleks ei kulu minutitki. Seejärel aitab Bloomberg suunata päris-lehele, kus vastloodud kasutajaga sisse logima pead. Nüüd saab selgeks, miks meili tarvis läks: sinna tuleb kinnituskood, ilma milleta LEI-koodi taotlema hakata ei saa.

Kui registreerimine on edukalt läbitud, hakkab päristöö pihta. Enda ligi tuleb hoida oma ettevõtte pärisaadressi. Ärinime puhul on see häda, et väljamaalased täpitähi ei armasta ja siis tuleb nuputada, kuidas oleks kõige õigem panna inglasele mõistetavasse keelde nimi Äripäev.

Sama saatus tabab ka kõiki muid andmeid, mis kuidagi eestipäraseid tähti sisaldavad. Tagantjärele tarkusena tasub juba enne valmis otsida äriregistri kood – seda läheb kindlasti vaja. Muus osas on kõik nii nagu muiste: ettevõtte kontaktid, enda kontaktid.

Keerukamaks läheb asi juhul, kui su ettevõte suuremasse gruppi kuulub: Äripäevaga sai jupp aega otsitud ja nuputatud, kuidas Bonnieri gruppi LEI jaoks vormistada.

Lõpuks antakse ka võimalus täiendavaid dokumente üles laadida (näiteks tõendit, et taotluse esitav isik on selleks volitatud, ettevõtte registreerimistunnistusi) – aga ise olin laisk ja ega Bloomberg neid lõpuks saada tahtnudki.

Süsteem on ka nii üles ehitatud, et annab kohe häiret, kui millegagi rahul ei ole ja laseb viga seni parandada, kuni asjad õigeks saab. Siis alles saab vajutada nuppu, mis viib makseleheküljele. Siin tuleb krediitkaart välja võtta, 75 dollarit üle kanda ja oodata. Vahepeal saabub ka meil, mis annab lisanumbri, mille kaudu saab oma koodi käekäiku jälgida.

Mina tegin avalduse ära 24. novembril. Esimesel detsembril sain kirja, kus kästi andmed üle kontrollida. Kirja saatsin ära 4. detsembril ja juba sama päeva pärastlõunal tuli kinnitus, et andmeid töödeldakse ja siis juba, et LEI ongi valmis. 5. detsembri hommikul tuli arve ka ära.

Nüüd saatsin koodi kodupanka Swedbanki ja loodan uuel aastal probleemivabalt tehingud edasi teha.