Netomaksjate mäss

Brexiti kontekstis tekkida võiv netomaksjate mäss võib Eestilt võtta oluliselt rohkem kui need lapsetoetused, mida Soome tööle läinud ehitajate perekonnad on saanud.

Äripäev

Juhtkiri
Foto: Anti Veermaa

David Cameroni saavutatud Suurbritannia eristaatus Euroopa Liidus võib ajendada teisi ELi mõjukaid riike nõudma samasuguseid kokkuleppeid, mis murendavad euroliidu ühtsust.

Äripäeva hinnangul on Eestil Euroopa Liidu murenemisest ainult kaotada, ent meie endi võimalused liidu koospüsimisse panustada on kahetsusväärselt väikesed. Mitte ainult sellepärast, et Eesti on praeguse seisuga ikka veel nn netosaaja – ja netomaksjaks saamiseks paraku märkimisväärselt kehvasti valmistunud. Pisikesele Eestile pole tugev euroliit kasulik mitte ainult majanduslikus mõttes, vaid ka julgeoleku seisukohast. Pealegi ei saa neid kahte aspekti kuidagi lahus vaadelda: tööjõu vaba liikumine ja euroliidu aluspõhja moodustavad demokraatlikud väärtused on Eestile kõige laiemas mõttes eluliselt tähtsad.

Eesti pisike avatud majandus saaks valusa hoobi

Schengeni murenemine mõjutaks Eesti pisikest ja avatud majandust valusamalt kui mõnda suurriiki, andes valusa hoobi siinsele ettevõtlusele, mille kasvupotentsiaal peitub peamiselt ekspordis. Ehkki pagulaskriis ja terrorismioht pole Eestis nii akuutne kui mõnes vana Euroopa metropolis, on need kahtlemata ka meie mured, millega saame palju paremini toime liidus, mis toimib solidaarsetel alustel.

Cameroni eestvedamisel saavutatud kokkulepped ei taga veel Suurbritannia jäämist euroliidu osaks. Küsimus pole isegi mitte niivõrd selles, kuivõrd suudab Cameron leppe tingimused oma valijatele maha müüa, ega tema usutavuses euroliitu jäämise veenjana, vaid protsessides, mida suvel toimuv hääletus laiemas plaanis tähendab juba praegu. Kataloonia võimalik eraldumine Hispaaniast ja Šotimaa püüdlused lahkuda omakorda Suurbritanniast käivitavad protsessid, mille tulemuse ennustamine on tänamatu töö.

Eesti seisukohalt on muudab olukorra veelgi keerulisemaks see, kui oma rolli üle Euroopa Liidus netomaksjana hakkavad pagulaskriisi ja lahkulöömise meeleolude mõjul ümber mõtestama suured ja tugevad majandused, eriti Saksamaa, kes on pagulaskriisiga end kõige teravamasse seisu mänginud.

Eesti on tahtnud saada, aga on ise vähe andnud

Netosaaja positsiooniga ära harjunud Eesti pole siiamaani suutnud vastu võtta mitte ainsatki kvoodipagulast. On kummaline eeldada, et solidaarsus peaks toimima ainult ühesuunaliselt – ja arusaadavasti võib see mõte tekkida ka “suurte” peas. Soomes kogub just parajasti laialdast toetust idee maksta seal töötavatele eestlastele lastetoetusi Eesti elatustaseme, mitte Soome oma järgi – see resoneerib täiesti üheselt Cameroni saavutatud diiliga. Sellekohane, otseselt Eesti inimesi Soomes puudutav plaan on juba Euroopa Liidult rohelise tule saanud.

Järgmine samm siit edasi võib arusaadavasti puudutada juba ka kõiki teisi sotsiaaltoetusi, mille järgi pagulased praegu sihtriiki valides suuresti ka oma otsuseid teevad – aga ka Eesti töörändajaid teistes riikides. Eestit võiks teha mõtlikuks, et mõnes kontekstis on Eesti töörändaja suurema heaoluga riikide seisukohalt pagulastega ühel pulgal.

Netomaksjate mäss, mis Brexiti kontekstis võib tekkida, võib Eestilt võtta oluliselt rohkem kui need lapsetoetused, mida Soome tööle läinud ehitajate perekonnad seni nii meelsasti on saanud. Kuna oleme ise solidaarsusse senimaani kehvalt panustanud ja pagulasvastaste meeleoludega oma mainet oluliselt määrinud, tekib suurtel varem või hiljem küsimus, miks peaks Eesti-sugused pisikesed “saajad” saama nii palju, kui nad praegu saavad – eriti kuna neil puudub tahe ka omalt poolt midagi vastu anda.

Netomaksjate mäss

Seotud lood

Hetkel kuum

Hetkel kuum

Podcastid

Enimloetud

Viimased uudised