Äripäev • 11. märts 2016
Jaga lugu:

Väikest majanduskuritegu pole olemas

Juhtkiri.  Foto: Anti Veermaa

Keskkriminaalpolitsei peaks suurendama uurijate arvu ja pädevust, kes suudaksid uurida majandus- ja korruptsioonikuritegusid, kirjutab Äripäev täna juhtkirjas.

Äripäeva eilne kaanelugu kirjeldas ilmekalt ressursinappust keskkriminaalpolitseis. Vaikselt on tõstetud majanduskuriteo menetluse piiri 40 000 eurolt 80 000-le. Põhjuseks asjaolu, et kõigi kuritegudega lihtsalt ei jõua tegeleda.

Majanduskuritegude büroos töötab 45 inimest, nemad tegelevad suure kahjuga (alates 80 000 eurot), süsteemselt ja grupiviisiliselt toimepandud majanduskuritegudega. Muid kuritegusid uuritakse prefektuurides, kus aga väljaõppinud majanduskuritegude uurijaid sisuliselt pole. Veel kehvem on seis korruptsioonikuritegude uurimisega, sellega tegeleb kogu Eesti peale 38 inimest, kui jätta kõrvale kaitsepolitsei menetletavad julgeolekut ohustavad ja mõne suurema omavalitsuse korruptsiooniasjad.

Äripäeva arvates on lubamatu, et osa majandus- ja korruptsioonikuritegusid jääb ressursipuuduse tõttu tähelepanu alt välja. Vähemalt kuni neid tähelepanuta jäävaid tegusid pole avalikult dekriminaliseeritud. Olukorra muutmiseks tuleb järsult tõsta nii nende kuritegude uurijate arvu kui ka pädevust. Nagu ütleb artiklis keskkriminaalpolitsei juht Krista Aas, pole olemas väikeseid pettusi, on ainult varakult avastatud pettused. Märgatavateks muudatusteks on vaja poliitilist otsust, sest niigi kõvasti püksirihma pingutanud politsei- ja piirivalveameti sees Aas lisavõimalusi ei näe.

Keerulisem kuritegu

Tõsi, siseminister Hanno Pevkur märgib eilses Äripäevas, et viimastel aastatel on juba suurenenud politsei kriminaalvõimekusse suunatud raha, kuid on selge, et sellest ei piisa. Majandus- ja korruptsioonikuriteod on oma olemuselt enamasti keerulisemad ja ajamahukamad kui isikuvastased kuriteod, mistõttu tuleb nende lahendamisse ka rohkem panustada. Praeguste sammudega saadab politsei pättidele sõnumi, nagu oleks väiksemate kuritegude sooritamine enam-vähem lubatud. Et tehke, aga tehke väiksemalt, nii umbes 79 999 euro piiridesse jäädes.

Äripäeva toimetus puutub oma töös aeg-ajalt kokku allikate hinnangutega, et ühe või teise pettuse uurimine venib või ei jõua üldse kuhugi, kuna uurijad ei tegele asjaga või ei hammusta läbi, mis toimus. Samuti juhtub, et kohtunik ei näi suutvat keerulist kriminaalasja mõista. Olgu siis tegu näiteks turumanipulatsiooni või eri firmade kaudu tehtud maksupettustega. On kriitika alati põhjendatud või mitte, aga halb on seda kuulda. Pidades uurijaid või kohtunikke ebapädevateks, levib karistamatuse tunne eriti kõiksugu nupumeeste hulgas veelgi.

Raske tajuda kahju

Tõsi, igal ressursil on piirid ja mingid valikud tuleb alati teha. Muidugi huvitab keskmist inimest rohkem isiku- ja varavastaste kuritegude võimalikult suurem avastamine ja süüdlaste karistamine. Kui keegi lööb sind rusikaga näkku või ärandab sinu auto, puudutab see sind otseselt. Keerulisem on tajuda isiklikku kahju, kui näiteks kohaliku omavalitsuse juht on aastaid kokku mänginud valla suurima ettevõtjaga ja sel kombel hulga valla raha vasakule toimetanud. Või rahastanud oma erakonna propagandakanaleid omavalitsuse eelarvest. Või on äripartner petnud sinu tööandjat mõnes projektis.

Korruptsioonikuritegude uurimise üks nõrk koht ongi pahatihti veel see, et alati pole selget kannatajat, kes uurijaid tagant utsitaks. Osapooled üritavad olla võimalikult vait ja kannataja on umbisikuline maksumaksja. Õnneks askeldab sellel põllul lisaks korruptsioonikuritegude büroole aina edukamalt ka kaitsepolitsei, nii nagu majanduskuritegude n-ö sõsarpettusi ehk maksuasju uurib üha jõulisemalt maksuamet. Kui aga keskkriminaalpolitsei juht Krista Aas ütleb ajakirjanikule otsesõnu, et palju majanduskuritegusid jääb menetlemata, siis on kuskil midagi mäda ja tuleb tegeleda selle valdkonna võimekuse tõstmisega.

Vaata seoseid nende isikute ja firmadega:
Jaga lugu:
Hetkel kuum