Vihata ja rünnata teist inimest, sest ta on teistsugune – või ka lihtsalt ilma põhjuseta. Debateerida palja emotsiooni toel ilma argumentideta ning esitada valesid ja pooltõdesid faktide pähe, seda tipp-poliitikas. Tõkked, mis varem takistasid inimesi seda või teist tegemast, on oluliselt nihkunud, lubatut ja keelatut lahutav piir on kohta muutnud.

Migratsioonilaine, terroriteod ja poliitilise eliidi vastased meeleolud võimendavad üksteist vastastikku ja põhjustavad koosmõjus uusi probleeme, mis on uued nii siin- kui ka sealpool laia ookeani. Selle kõige selgemaks näiteks on üksikute ebastabiilse hingeeluga inimeste rünnakud avalikus ruumis, mille motivatsioon võib jäädagi mõistetamatuks. Viimane värske näide on noarünnak Londonis, ent ka Saksamaad viimati tabanud rünnakutes põimuvad terroristlikud eeskujud isikliku elu probleemide kuhjumise ja häiretega. Sedasorti rünnakud on Eestis märksa tõenäolisemad kui klassikaline terrorioht, mis Eesti asukoha ja pisiduse tõttu on väike.

Avalikku turvatunnet murendab kogemine, et ohvriterohke intsidendi korraldamiseks ei olegi tarvis mingit erilist ettevalmistust ega vahendeid, ka igaühele käepäraste vahenditega on võimalik külvata kirjeldamatul määral kaost ja hirmu, seda enam, et meedia tähelepanu seda omalt poolt võimendab. Kerge on siinkohal süüdistada ajakirjandust, et selliste juhtumite käsitlemine on üle võimendatud. Teisalt kajastab meedia ikkagi maailma hetkeseisu ning hukkunutega seotud juhtumeid maha vaikida pole õige.

Ajal, mil Euroopa vajaks ühtsust rohkem kui ehk eales varem, on ta servast kärisemas viisil, mida keegi ei oleks lähiminevikus ­oodanud. Brexitiks ei olnud valmis ei britid ise, teised Euroopa riigid ega muugi maailm – ja ehkki päevapealt ei muutu just palju, on ­Euroopa Liidul alanud teekond, mille järgmised peatused ei pruugi olla meeldivad.Muidugi, elu ei jää seisma seegi kord, nagu pole jäänud varem. Ent see võib minna edasi viisil, mida juhitakse oluliselt teisiti, kui oleme seni harjunud euroopalikuks pidama. Sellele viitab nii parem- kui ka vasakäärmuslaste esilekerkimine mitmes riigis, oma osa on kiduval majandusel.

Teispool ookeani trambib Trump. USA vabariiklaste nüüdseks ametlik president Donald Trump ütleb asju, mida seni maailma korravalvuri rolli täitnud USA tipp-poliitikas ega üldse maailmas varem kuuldud pole. Kui palju õhku paisatud lubadustest hiljem presidendiks saades ka tegelikkuseks võiks saada, on loodetavasti siiski küsitav. Ometi seab võimalus, et Trumpist president saab, Eesti julgeolekupoliitika lõhkise küna ette – ja mitte ainult Eesti oma, muidugi. Eestit muudavad ärevaks Trumpi silmategemised Putini Venemaale, mida siinmail senimaani on harjutud kõige suuremaks julgeolekuohuks pidama.

Eesti riigi võimalused oma püsi kindlustada tähendavad toimetulemist väljakutsetega, mida me seni ei tunne: küsimärk USA kui liitlase taga on uus. Samuti kahe Eesti kodaniku hukkumine Nice’i rünnakus ning hiljutine terroriähvardus Tallinna lennujaamale. Selle tegija on tänaseni tabamata. Turvatunnet need teadmised kahtlemata ei suurenda, samas ei anna turvatunde vähesus kunagi ­õigustust ühelegi vihateole. Hirm on alati halb nõuandja.