Emapalk värskenduskuurile

Kui rahvasuus kärmelt emapalgaks ristitud vanemahüvitis 2004. aasta alguses kehtima hakkas, ei olnud tulised arutelud selle maksmise põhimõtete üle veel vaibunud. Maailmavaatelistel erinevustel põhinevad vaidlused on lahvatanud hiljemgi, “laivi” aga läks ja jäi Reformierakonna versioon.

IRLi juhi Margus Tsahkna ettepanek võimaldada vanematel hüvitise saamise ajal töötada on mõistlik, sest arvestataval osal vanematel oleks tahtmist ja võimalust seda teha. Seni on vanemapalga saamine töötamisele piirangu seadnud: vanemapalga suuruses kaotamata tohib kuus lisaks teenida 390 eurot ehk miinumpalga. See on viinud töötada soovivaid vanemaid töötama mustalt või siis üldse mitte tööd tegema, et vanemahüvitist mitte kaotada.

Loodetavasti aitab vanemapalga muutus vähendada ka palgalõhet, mille oluliseks põhjuseks on reformierakondlane Kaja Kallas pidanud vanemapalga maksmise praegust korda. Ehkki Äripäeva meelest on palgalõhel ka hulk muid põhjusi ja teisi ravivõimalusi peale vanemapalga reformi, eelkõige kõigi maksustavate sissetulekute avalikustamine, võib muudatusel ka selles aspektis positiivne mõju olla. Sest peamine väljapakutud leevenduse juures on vanemate – eelkõige naiste – lühem eemalejäämine tööturult. Lapse kõrvalt osalise koormusega või kodus tööd tegev naine ei kaota oma professionaalseid oskusi ja naaseb täismahulisse töö­ellu palju sujuvamalt.

Pealegi – ja see on ehk tähtsamgi – on inimesel valikuvabadus. Praegune kord kahtlemata piirab seda. Riik ei peaks kedagi tulu teenimisel takistama, eriti veel arvestades, et vanemahüvitist ei nimetata mitte toetuseks, vaid algusest peale demograafiliseks meetmeks.

Samuti kõlab pigem mõistlikult summa jaotamine senise poolteise aasta asemel kolmele aastale – kuigi siin võib näha muidugi ka riigi taotlust eelarvet vähem pingeliseks muuta, makstes korraga välja vähem. Aga õnneks on Tsahkna ettepaneku järgi otsustaja inimene ise: ta saab valida, kas jaotada hüvitis 18 kuu peale nagu seni või 36 kuu peale.

Samuti meeldib Äripäevale, et isasid ei taheta sundkorras emaga võrdselt lapsega koju jääma sundida. Loomulikult on isaga koosolemine lapsele sama tähtis kui ema lähedus, aga need sügavalt eraelulised valikud võiks siiski lapsevanemate teha jätta. 

Kuigi aeg-ajalt on kombeks nii uuringute kui ka arvamuskirjutiste vormis kahtluse panna, kas vanemahüvitis ikka tegelikult sündimust suurendab, st täidab seda eesmärki, milleks ta on loodud, on tema mõju teatava materiaalse kindlustunde andjana olnud positiivne. See on midagi, mida riik saab teha – ja Eesti riik on oma vanemahüvitise heldusega maailmas üsnagi ainulaadne. Otsust lapsi saada aga mõjutavad peale raha veel väga paljud muud asjaolud, millest kõigi mõjutamine ei ole sugugi riigi võimuses.

On aga igati loomulik, et riik aeg-ajalt oma meetmeid, olgu nad demograafilised või muud, üle vaatab ja uuendab. Isegi kui Tsahkna ettepanekud täpselt välja pakutud kujul teoks ei saa, on debatt sel teemal igal juhul teretulnud.