Sotsid on haukunud vale puu all

Ühe Eesti Päevalehes avaldatud uuringu järel puhkenud paanika sotsiaaldemokraatide ridades võiks ju üllatada – eriti arvestades, kui väga meeldib poliitikutele kinnitada, kuidas reitingud neid nende tegevust üldse ei mõjuta. Ja kui siis Jevgeni Ossinovski kisa ja kära laineharjal Äripäevas tunnistas, et kopp on tõesti ees, hakati teda kahtlustama ettevalmistatud info­operatsioonis partei reitingu ja isiklike aktsiate kergitamise sihiga.

Sotsiaaldemokraatidel on kahtlemata põhjust sügavalt järele mõelda, missuguste teemapüstituste ja rõhuasetustega aasta pärast teoks saavatele riigikogu valimistele minna, kuid jooksu pealt tehtud juhi­vahetus neid vaevalt aitaks.

Jah, vaid kaheksaprotsendine toetus Turu-Uuringute ASi viimase uuringu järgi on kahtlemata nadi, aga kui arvestada, et kolm protsendipunkti siia- või sinnapoole kuulub uuringu loomuliku veapiiri sisse ja isegi tippvormis, 15protsendise toetuse juures pole sotsiaaldemokraatidest peaministriparteid saanud, siis on Ossinovski pea nõudmine lühinägelik lihtsustus. Iseasi, kui sotsidel oleks ministrimaterjaliga poliitikuid jalaga segada – kuid kaugel sellest. Maris Jesse saatmine messiaoreooliga koormatud Kaja Kallase vastu (nii suured ootused saavad ainult allapoole tulla ja pettumusi kaasa tuua) kaldub olema meele­lahutusuudis.

Oma vigade tunnistamine on iseenesest hea omadus. Aasta alguses eetris olnud saates “Olukorrast riigis” tõi Ossinovski ette kaks ametis oleva valitsuse tehtud viga, ja viimati Äripäevale antud usutluses tunnistas Ossinovski, et alkoholiaktsiiside kehtestamise ja prognoosimisega on asi viltu läinud. Ühelt poolt teeb see talle au, teiselt poolt reedab, et kogu see rahva tervise kaitsmise jutt pole olnud midagi muud kui suitsukate riigikassa täitmise eesmärgiga. 

Pragmaatika ja ideoloogia

Tagantjärele tekib küsimus, miks oli ­Ossinovskil üldse vaja alkoholiteemaga jantima hakata, kui ta ise ka seda rahva tervise kaitsmise juttu ei usu. Pragmaatiliselt võttes ei saanudki sellest midagi head tulla. Laiemas vaates aga paistavad kogu teemapüstituse tagant välja alkoholitootjate kõrvad: õlletootjad, keda Reformierakond soosis, on oma mõjujõu praeguse valitsuse liikmete üle kaotanud, mõjutajad on teised.

Valitsuses olemisest ja Keskerakonna poliitika toetamisest ei ole sotsiaaldemokraadid kasu saanud. Kõik hea – isegi valitsuse tegevusest sõltumatult saabunud majanduskasvu – on Keskerakond ja peaminister Jüri Ratas täie süüdimatusega iseenda arvele kirjutanud, jättes sotside kanda ebapopulaarse alkopoliitika, mis on rangelt võttes üleüldse rohkem hoopis rahandusministeeriumi rida. 

Ka kohalike valimiste eel harrastatud vastandumine Konservatiivse Rahvaerakonnaga tõi rohkem kasu viimasele, niivõrd kui see üleüldse töötas. Pragmaatilises vaates võiks piltlikult öelda, et sotsid on pikka aega vale puu all haukunud.

Ideoloogilises plaanis aga seisneb küsimus selles, kui palju soovivad sotsid oma edasises tegevuses panustada sotsiaal­demokraatlikele väärtustele ja kui palju kõigele sellele, mis siinkandis hääli toob. Järgmistel riigikogu valimistel käib suur mäng nii või teisiti Keskerakonna ja Reformi­erakonna vahel. See ei tähenda muidugi, et kõik teised peaksid sellega ette leppima ja opositsiooniks valmistuma – näiteks eeldusel, et kaks suurt järgmise valitsuse kahepeale kokku panevad.