Saaremaa sild vajab selget otsust

Äsja avaldatud maanteeameti tellitud analüüs kinnitab, et Suure väina sillaühendus on mõnekümne aasta perspektiivis märkimisväärselt odavam kui parvlaevaühenduse ülalpidamine.

Äripäev leiab, et silla rajamiseks tuleb poliitiline otsus lõpuks ära teha ja sild valmis ehitada – olgu koostöös erakapitaliga või ilma. Kurb oleks, kui sellest saaks järjekordne suurprojekt, mis viimasel ajal Eestis epideemia mõõtmed võtnud protestiliikumiste ohvriks langeb.

Saaremaa ja mandri vahelise püsiühenduse rajamine on väga pika habemega teema. Esimesi plaane Suurde väina püsiühenduse rajamiseks tehti teadaolevalt juba 19. sajandil. Uuemal ajal algatas valitsus Saaremaa püsiühenduse kava koostamise 2006. aasta märtsis ning aasta hiljem kinnitas toonane majandusminister Juhan Parts, et valitsuse eesmärk on rajada püsiühendus aastaks 2015.

Selleks ajaks sild siiski valmis ei saanud ning ei ole saanud tänaseni. Erinevaid uuringuid on vahepeal tehtud terve hulk ning uuesti tõstsid aasta tagasi teema lauale ettevõtjad Raivo Hein ja Raivo Kütt, kes tegid ettepaneku ehitada sild valmis erakapitali toel. Värske maanteeameti tellitud analüüs leiab siiski, et erasektori partnerluse rahaline mõju on finantseerimisalternatiividest kõige negatiivsem. Odavam on sild valmis ehitada laenuaraha toel.

Sest laenuraha on praegu veel odav, kuid see ei pruugi kauaks nii jääda. Just seetõttu tuleb otsused olulisemate infrastruktuuri investeeringute kohta kiiresti ära teha. Järgmine sobiv hetk võib tekkida alles kümnete aastate pärast. See aga tähendab seniks arengu pausile panemist, hulgaliselt maanteedel kaotatud elusid, praamisabas kaotatud tunde ja doteeringutesse maetud maksumaksja eurosid. Eesti on üks väheseid riike Euroopas, kes ei ole emiteerinud riigi võlakirju. Ehk võiks just mandri ja Saaremaa vaheline sild või Tallinna ja Tartu vaheline korralik maantee olla projektid, mida võlakirjadega rahastada?

Rahastuse leidmisest olulisemaks takistuseks võib aga saada Eestis viimasel ajal epideemia mõõtmed omandanud nimby (not in my back-yard – mitte minu tagahoovis) mõtteviis. Just selle suhtumise orki lendas tselluloositehase rajamine ning sellega on hädas kõik arendajad – tuuleparkide ehitajatest ja Rail Balticu projekteerijatest kuni uuselurajooni lasteaeda kavandava omavalitsuseni välja. Palun, ehitage, aga kindlasti mitte minu akna alla.

Ka Saaremaa püsiühenduse idee on juba kogunud hulgaliselt vastaseid, kes muretsevad küll looduskeskkonna, küll saarte unikaalse kultuuripärandi, küll autode mürareostuse, küll turistihordidega kaasnevate turva- ja muude riskide pärast. Kindlasti ongi kõik need hirmud suuremal või vähemal määral põhjendatud, kuid otsuste tegemisel tuleb hinnata lisaks võimalikele kahjudele ka võimalikku kasu.

Istuvalt Jüri Ratase valitsuselt mõnd otsust oodata oleks naiivne, kuid kui poliitikud rändekompakti sirvimise vahelt mahti saavad, siis oleks valijatel kindlasti oluline kuulda erakondade seisukohti nii Saaremaa püsiühenduse kui ka Tallinna–Tartu maantee väljaehitamise kohta. Sest need on asjad, mis meie elu päriselt mõjutavad ja mis on tuleva aasta märtsis valimistel otsuse tegemisel olulised.