Ühiskond ja konfliktid võimukoridorides

On veel räägitud, et inimesed üllatuslikult seavad majandusnäitajatest kõrgemale rahvussuhete seisu, lähiajaloo hinnangud ja üldist tasakaalukust kui arengulootuste näitajat. Viimasest peetakse lugu muidugi kõikjal: kellelegi ei meeldi terrorismioht ja sisemised kanakitkumised. Nende üllatavaks peetud hinnangute vägagi tõenäoseks põhjuseks võib pidada nähtavasti keskklassi ja selle mentaliteedi puudumist Eestis. Toimetulev keskklass on ilmselt üheks ühiskonna rahulolu peamiseks garandiks, kuid selleks peaks ta koos juhtiva establishmendiga moodustama üle 50% üldsusest, sest muidu ta sellena ei toimi. Et meie vastav rahvakiht, kes rahuldaks enam-vähem keskklassi tingimusi, jääb tunduvalt alla eelpoolnimetatud protsendi, sellest siis ka kõrged eluga rahulolematuse näitajad – makromajanduse numbrite paranemisele ei järgne samas taktis töötuse ja toimetuleku leevendumine – seda kinnitavad ka väiksemat sorti ettevõtjad ning arvukad väikeomanikud, kes keskklassi mõõtu välja ei anna ja üha enam satuvad kommunaalmonopolide surve alla. Seepärast praegu asetleidvad eemaletõukavad kemplused ülal, mis võivad küll politoloogidele  ja meediale huvi pakkuda – äratavad allpool pigemini ärevust ja võõrandumistunnet.

Ja johtuvalt oleks asjakohane arutleda, mil viisil nt viimase aja peaaegu samaaegselt toimunud kaks tõeliselt ebameeldivat sündmust võivad mõju avaldada avalikkusele.On ju tõepoolest frustreeriv jälgida kahe ühiskonna poolt lugupeetud isiku – peaministri ja maailmanimega dirigendi vastasseisu – peaminister esineb siin tõsi küll tandemis kultuuriministriga. Kohe algul tasuks veel lisada, et suur osa inimesi mõistab asja nii, et tõeliselt suuri nimesid on meil aegade jooksul olnud üksikud, kui sportlased hetkeks kõrvale jätta. Kusjuures hakkab meenuma, et ka kaugema mineviku  suurusi nagu Milizza Korjus ja Eduard Viiralt pole me omal maal just parimini kohelnud. Mõeldakse sellelegi, et poliitikud reeglina ei peaks asuma kultuuri suurte nimedega konfronteeruma, pidades seda kogemuslikult väiklaseks ning viljatuks. Tuntud kunstiinimeste üks üldiselt omaksvõetud privileege ongi see, et nad võivad teravalt ja ilma erilise diplomaatiata välja öelda asju, mida muidu hoopis taunitaks. Ehk mõnevõrra ülepakutud võrdlusena ei kujutaks ju ette, et Angela Merkel võiks hakata solvunult diskuteerima kuulsa saksa dirigendi Kurt Masukiga. Konfliktid laheneksid kuidagi teisiti. Samas ei tahaks ka uskuda, et mida väiksem riik, seda suurem paratamatult väikluse võimalus. Ennemini on unustatud, et meie lähiajalugu näitab, et kultuuriinimestel on kalduvus julgemalt esineda ja et neil on lõpuks siiski õigus jäänud. Orkestri 1,5-miljonilist eelarvepuudujääki võidakse pidada liiga väikseks puhumaks hõõgvale ühiskonda haaravat skandaali. Võib tekkida mõte, et üritatakse valimiste lävel üldsuse kadedama osa poolehoidu võita, oletades nähtavasti, et see osa domineerib inimeste üle, kes ei tee otsusi hetkeemotsioonide ajel. Kui sel viisil ka valimised võidetakse, siis milline oleks üldse taoliste poliitikute edasine suunitlus. Võib olla sallivuse jätkuv vähenemine, mis paljude arvates on praegu täheldatav. Viimaks asetleidvad hüvitusedki ju ei kõrvalda niisama lihtsalt ebameeldivaid emotsioone.Kuna kirjutise eesmärgiks on mittepolitoloogiliselt arutada mis on üldsuse pingeseisundite põhjuseks, siis samal viisil käsitletakse teistki ühiskonda ilmselt häirivat skandaali. Tegelikult õieti skandaali, mis peaks riigi elu seadusetusest ja väärtegudest puhastama. Kuid praktiliselt mõtlevale kodanikule võib hoopis tunduda, et kolumnistid ja juristid tegelevad vaid neid huvitavate õiguslike ja politoloogiliste finessidega ning asja tõeline olemus jääb tegelikult varju. Kardetakse hoopis, et sündmus võib pikaks ajaks edasi lükata kauaoodatud Tallinn-Tartu maantee rekonstrueerimise ning niigi aeglaselt kulgeva eurorahade kasutamise. Käepärast infot vaagides võidakse tulla järeldusele, et hästituntud kantsler Priske on süüdi vaid ühes eksimuses (kui ta pole just osav näitleja, varjamaks sootuks tõsisemat asja) ja nimelt selles, et üritas mitmesajamiljonilisi teedeehituse riigihankeid lahendada liiga väikeses seltskonnas – kusagil ei mainitagi kui suur oli komisjon mis hanke saatuse otsustas. Kui ebatõhusaks ei peeta ka komisjonide tööd – on ikkagi selge, et piisavalt suure komisjoni puhul ei pääse sündmuste mõjutamine otsustavalt maksvusele, kuna on tõene, et sel juhul võib siiski leiduda julgem isik, kes oletatava mahhinatsiooni paljastab. Muidugi võib juhtuda suure hääletajate arvu korral ei pruugi parim võita, kuid hanke realiseerimine tagatakse  ja juriidilisi vastukäike on raske leida.Tolle skandaali korral võib kerkida ka küsimus ajastatusest- kuna meenub, et nt maadevahetuse afääri puhul väidetavalt kaaluti enne kaua asja avalikustamist. Lühikesse ajavahemikku kuhjunud poliitilisi kõmujuhtumid põhjustavad paratamatult kahtlusi nende instseneeritusest – nt kellegi poolt või vastu. Antud juhul võib nt varjatud ja kaudse kahjustamise eesmärgiks olla nt MKM minister, kes on staatuselt veel ekspeaminister. Üsna paljude meelest on too minister võimekas ja asjalik. Selle loo kestel jõudsime lähedale tõdemusele, et võimekus pole kaugeltki ohutu omadus, kuigi vältimatu eeldus riigi juhtimisel. Kuid kas alati ka ida-euroopalikus õigus- ja kultuuriruumis.Selles kontekstiski kerkib lõpuks üles küsimus, kuidas konfidentsiaalsena vaadeldav teave siiski välja immitseb. Selle üle võib ainult tõenäoliseid oletusi püstitada ning ühiskond seda teebki. Lühidalt üks neist. Mitte ainult üksikisikud ei arva, et riik, õigemini tema avalik sektor on muutumas üha korporatiivsemaks kaitsmaks pingsalt establishmendi huve, eriti masu ajal. Selle üheks tunnuseks on tähtsamate asjade otsustamise koondumine järjest vähenevasse isikute ringi – võib olla on neid suurusjärgus kokku mõne tuhande ümber. Meedia tunnetab seda ja rakendab asjahuvilisena enda kaitseks juba mõnda aega enesetsensuuri, kuid sedagi jääb avaliku sektori arvates väheseks ja appi võetakse veel andmekaitseseadus. Ühest küljest on  selline establishment vaadeldav sõpruskonnana, kuid ainult nomenklatuurse kaitse huvides. Ent nt valimiste eel, kui ikkagi otsustatakse millise positsiooni keegi siiski kitsukeses korporatiivruumis saab, toimub tahes-tahtmata selles ruumis ärev võitlus, mis on piltlikult võrreldav tõuklemisega, mille tulemusena kas meelega või kogemata tekitatakse muidu hermeetilisse korporatiivruumi seina vaevumärgatavaid praokesi, kust kellegi kasulik või ohtlik info vaikselt välja pihkab. Ilma et kunagi selguks kuidas see toimuda sai.Kirjeldatud ilming on ohtlik seetõttu, et võib osutuda kaasaegse vaikiva ajastu algeks – ehkki ilma kombatava diktatuurita ja omades samas kogu demokraatia atribuutikat.

Autor: Katre Pilvinski, Tiit Ulas