Tehkem majanduskriisist õiged järeldused

Eesti edu üks peamisi tagatisi on olnud tasakaalus eelarvepoliitika. Nimetagem seda meie rahandus- ja majanduspoliitika alusväärtuseks.

Paraku ei tohi me praeguse majanduse kosumise ja euro kasutuselevõtu eufooria juures unustada, et tegelikult sai just see alusväärtus viimastel aastatel tugeva löögi.

Majanduskriisi haripunktis jäi 2008. aasta eelarve kärbetele vaatamata enam kui viie miljardi krooniga defitsiiti ning tegelikult ei saavuta riigieelarve tasakaalupunkti ka käesoleval aastal. Vähe sellest, kriisi ületamiseks ja eelarve tasakaalustamiseks läksid käiku varem kogutud reservid. See aga tähendab, et niipea, kui majandus peaks taas raskustesse sattuma, puudub meil vajalik puhver.

Ekspordi kasv ja teadusmahukas tootmine on suuresti unistuseks jäänud.Koostöö ekspordivõimaluste saavutamiseks võiks parem olla nii ettevõtete vahel kui ka ettevõtete ja riigi vahel. Ekspordi vähest kasvu viimastel kuudel varjutab see, et import ületab jätkuvalt eksporti. Ka see tähendab võlgu elamist. Oleme küll uhked riigisektori vähese võlakoormuse üle, kuid samas on eraisikute ja ettevõtete võlad Eestis vägagi suured.

Euro ei ole imerohi, mis need probleemid lahendab. Ees on veel mitmed rasked kokkuhoiuaastad, et eelarve tasakaalustada ja reservid taastada. Riigisektori kasvust ei maksa unistada. Mis tahes maksukoormuse tõus ainult süvendaks tekkinud probleeme. Üks suuremaid murekohti on seejuures noorte madal tööhõive ja kasvav ahvatlus kodumaalt lahkuda.

Eesti poliitika suurim saavutus eelmise valimistsükli jooksul oli see, et poliitikud reageerisid majanduskriisi märkidele küllalt kiiresti ja otsustavalt, pälvides sellega nii eurokõlbulikkuse kui ka välisvaatlejate siira imetluse. Paistab, et ka valijad said nende sammude vajalikkusest aru, andestades erakondadele 2007. aasta valimiseelsete lubaduste mittetäitmise.

Eelmised riigikogu valimised möödusidki just rahaliste lubaduste jagamise tähe all. Mind teeb murelikuks, et sama tendents on vaid pisut tagasihoidlikumal kujul ka nüüd esile tõusmas. See aga kõneleb ühte kui teist ühiskonna kui terviku mentaliteedist. Me pole kriisist piisavaid järeldusi teinud ja oleme valmis uskuma, et lustliku kasvu periood on taastumas. Selline psühholoogiline illusioon on uinutav. Tuleb endile aru anda, et ehituslaenudel põhinev kasv ei saa ega tohigi tagasi tulla.

Skandinaavia-tüüpi sotsiaalhüvede riik jääb majanduse praeguse struktuuri juures kättesaamatuks unistuseks. Peamine kasu, mis euroga kaasneb, on usaldus ja uute välisinvesteeringute maaletoomine. Kui see toob kaasa ekspordi kasvu ja odava tööjõu asemel nähakse Eesti potentsiaali kvalifitseeritud tööjõu maana, siis on meil eeldusi aegamisi edeneda.

Eesti tulevikuprobleemi on nähtud selles, et eurotsoon, kuhu astusime, võib tervikuna ohtu sattuda. Eeskätt on hirm seotud Lõuna-Euroopa suurte riikidega, mis oma puudujääkidega eurotsooni kaosesse kisuvad.

Ennustuses pole midagi uut selles mõttes, et eurole on kadu kuulutatud peaaegu ühisraha kasutuselevõtust saati. Kuid ega see ennastpiitsutav hirm meid ei aita.Eesti ohte hinnates tuleb kõigepealt vaadata endasse, mitte võbiseda sellepärast, mis võib juhtuda kusagil mujal. See on igati mõistlikum lähenemine, sest kodus toimuvat on meil võimalik poliitiliste vahenditega mõjutada. Tehkem siis majanduskriisist õiged järeldused.

Autor: Andres Herkel, Kadrin Karner