Andrus Saar: valimisplakatid reklaamiks justkui Viagrat

Kammertoonil ei lasta ära vajuda, aeg-ajalt lisatakse hagu. Täna on meil raske hinnata, mil viisil ette antud toon mõjutab valijaid, kui paljud asuvad varmalt laulukoori liikmeks, palju jagub neid, kes topivad kõrvad eestimaise taruvaiguga kinni. Eelnevate valimistega võrreldes avastame mitu uut mõjurit. Kuigi küsitlused seda ilmekalt ei näita, kuid vaimses mõttes on päris paljude inimesed hääled ripakil. Varasemate aegadega võrreldes on lojaalsete valijate seas kindlasti kõhklusi rohkem. Mõned erakonnad vaaguvad hinge (Rahvaliit) ja seetõttu need, kes tahavad teha kindla panuse (erakond pääseb riigikokku), peavad tegema uue valiku. Keskerakond on pakkunud tuge maaelu kongressi korraldamise näol, mille sisu muide jäi meedias praktiliselt avamata, küll aga kostis rohkelt tigedat kriitikat.

Viimasel ajal on oma rüpe maainimeste jaoks avanud ka Reformierakond. Uut valikut on keerukas teha. Valimisnimekirjadega tutvudes võidakse kokku põrgata vanade Rahvaliidu tegelastega uutes ideoloogilistes mundrites. Päris ilmavaateline küsimus: kas maaelu arendada keskerakondlikult, sotsialistlikult või põllumajandusministeeriumi haldusalas, nagu pakuvad reformistid.

TõmblukunimekiriPisut teistsugune üllatus võib tabada roheliste lojaalset valijat, kui ta näeb tõmbluku sarnast nimekirja, milles ta ei pruugi tõmblukku äragi tunda. Kuid küsimus jääb: mis asi neid koos hoiab. See, et praktiliselt iga erakonna valimisnimekirjas leiab sportlasi, tantsijaid, lauljaid, juuksureid jms sarnast vaimset kontingenti, valijad juba ammuilma ei imesta ning osa valijaist delegeeribki oma hääle neljaks aastaks neile inimestele. Ja mis seal ikka kurta: annab jumal ameti, annab ka mõistuse. Kõik osapooled õnnelikud.Et seekord osaleb rekordiliselt palju üksikkandidaate, siis valijad põrkavad paratamatult kokku tõsise probleemiga. Mitte sugugi kõik üksikkandidaadid ei kandideerigi üksikuna, esmakordselt on mõned üksikud lausa erakondade nimekirjades. Senine valimiste praktika on näidanud, et ehkki üksikkandidaadid on loomult tugevad, aga kaotajaks jäävad nad ikka. Seekordne stsenaarium näeb ette teistsuguse lõpu. Mõned üksikud saavad parlamenti. Kuidas aga hakkab üksikute hääl kollegiaalselt kokku kõlama? Küsimused õhus, sügiseks esimesed vastused käes.Osale lojaalsetest valijatest valmistab meelehärmi seik, et nende varasem lemmikisik on erakonna nimekirjas tõrjutud (või ise ennast tõrjunud) tagapingile. Kuidas toimida? Kas hääletada tema poolt edasi ja kindlustada talle mandaat või loobuda toetamast häälepüüdjat? Sõltub sellest, kuivõrd  veendunult valija toetab põhimõtet: kas või libahääled, aga partei peab võitma.Osa lojaalseid valijaid on loobunud lojaalsusest. Murtakse truudust erakonnale, millele on korduvalt oma hääl antud. Reformierakonnast lahkujad viitavad eelkõige majanduslikule olukorrale, milleni on nelja aastaga jõutud, ning stagnatsioonile. Keskerakonnast lahkujad osundavad hämarusele, kartusele olla seotud avalikkuses kujundatud paariaerakonna mainega. Kuhu need lahkunud hääled on aga minemas?

Konflikti tekitamineEesti viimaseid valimisi on saatnud lihtsa konflikti tekitamine, mille abil püütakse valijatel valikute tegemist kergendada. Konfliktide osapoolteks võivad olla mustad ja valged jõud, eetilised ja mitte-eetilised jms. Need puhastavad ühiskonda omamoodi, teisalt aga kindlasti mõjuvad lõhestavalt. Kui poliitilise kultuuri norm eeldab kokkulepete tegemist kõiksuguste jõududega, siis inimeste jaoks moraal ei ole sedavõrd suhteline. Seetõttu inimesed ei mõista, kuidas tänase vaenlasega tehakse homme koostööd? Taoline põhimõte ei taha ühiskondlikku teadvusesse hästi ära mahtuda. Poliitiline keskkond aga käsib valijal kindlasti valida pool, sest muidu muutud vaenlaseks.Too poliittehnoloogias kasutatav võte, mida poliitikud mängeldes kasutavad, ei tekita valijates erilist mängulusti, iseäranis viiendikus elanikkonnast, kes elab allpool vaesuspiiri, ning neis, kes päev-päevalt täiendavad töötute armeed. Valimiste puhuks loodud konfliktsus traumeerib ühiskonda väga rängalt. Sellest tullakse vaevaliselt välja. Selgepiiriline konflikt – õiged/valed – suurendab valimisaktiivsust. Kuid kas see hind ei ole liiga kallis? Ehk peaks mõtlema kaugemale kui ainult tänase päeva huvid. Viimastest lähtudes võime oma ühistoimimisse ühiskonnas sügavaid haavu tekitada. Kuidas küll eelmiste presidendivalimiste aegu suudeti näiteks Arnold Rüütlist Eestimaa vaenlase kuvand manada või Keskerakonnast luua paaria maine. Kuskilt lipsas läbi viide, et Venemaa teatud jõud püüdsid Savisaart rajalt maja tõmmata. Küllap selles väites sisaldub omajagu tõtt. Keskerakond võttis Venemaalt venelaste hääled, mis pidanuks kuuluma Eestimaa kohalikele vene parteidele, kellega oleks saanud rahvusvaheliselt laialt lehvitada.

InternetihääletusMind hämmastas Siseministeeriumi spetsialistide Terevisioonis öeldud väide, et interneti teel hääletajate sotsiaal-demograafiline struktuur on samasugune kui valimisjaoskonnas käijatel. Esmalt muidugi see, et selle väite tõepärasusse ma ei usu. Teiseks aga see, et taoline analüüs on tehtud. Kuidas on see võimalik, kes andis loa andmebaaside analüüsiks? Järelikult kellelgi on ligipääs andmetele selle kohta, kuidas erinevad sotsiaal-demograafilised grupid milliste erakondade poolt interneti teel hääletasid. Kui mina hääletan interneti teel, siis keegi ei ütle mulle, et minu andmeid kasutatakse edasisteks analüüsideks. Kuidas on see kõik seotud salajaste valimiste põhimõttega? Mind huvitab, kes andis käsu sellise töö tegemiseks ja kellele on need kulda väärt andmed edastatud? Vastust ootavad ilmselt kõik valijad.

Autor: Andrus Saar, Silvia Kruusmaa