Alternatiive Ansipi majanduspoliitikale

Reformierakonna liberaalne vaba turumajanduse ideoloogia ja majanduspoliitika vigade tõttu majanduskriisi ajal on Eestist kujundanud äriühiskond, kus on väga suured lõhed rikaste ja vaeste vahel, sotsiaalne õiglus ja sidusus aga vähenenud.

Selline olukord mitte ainult ei pingesta ühiskonna toimimist vaid suurendab ka julgeolekuriske. Nüüd näeb peaminister ja reformierakond Eestit jõuka Põhjala riigi, mis väärtustab inimeste vabadusi ja soosib madalaid makse (vt. Äripäev, 3.03.2011). Paraku on Põhjamaade ühiskonna tasakaalustatud arengut, võrdsust soosiv ja egalitaarne majandusmudel kardinaalselt erinev Eesti liberaalsest ja elitaarsest ühiskonnamudelist. Küsin, kuidas on võimalik saada Põhjamaade sarnaseks kui ettevõtluse ja tööhõive elavdamisega Eesti valitsus peaaegu ei tegele, samas kui Põhjamaades on valitsused rakendatud ulatuslikke meetmeid kriisi ületamiseks. Eesti valitsejad ootavad jätkuvalt nn. ”nähtamatu käe” ja turukonjunktuuri abi. Paraku ilmutab see vaid üksikutes majandussektorites (näiteks elektroonikatööstus), kus paranesid usinate käsitööliste võimalused osaleda ekspordimahukate tellimuste täitmisel, mis on suurendanud küll nii importi kui ka eksporti, kuid tööhõivet ja inimeste sissetulekuid väga vähe. Senist kahe kvartali väikest majanduskasvu võiks pidada pigem surnud kassi põrkeks kui jätkusuutliku uue majanduse kujunemiseks.

Valitsuskoalitsiooni juhterakonna peaeesmärk oli viimastel aastatel täita eelkõige eurotsooniga ühinemise kriteeriumid, mis tõigi kaasa Eesti krooni (enneaegse) vahetamise euro vastu. Nii on tänaseks jõudnud Eesti olukorrani, et avaliku sektori defitsiit ja välisvõlg on küll Euroopa väikeseimad, kuid oma rahva mured on toodud nende nõuete täitmise ohvriks, teenides nõnda rahvusvaheliste organisatsioonide kannuseid.

Eurotsooniga ühinemise formaalsete kriteeriumite täitmise nimel tehtud eelarve kärped on nii tootmistegevuse kui ka tarbimise füüsilise mahu Eestis niivõrd kokku kuivatanud, et küsitavaks on muutunud Eesti majanduse taastumine ja isegi eurotsooni nõuete (eelkõige inflatsiooni) edasise täimise võime. Vaid Lätis on peamised majandusnäitajad veel kehvemad, mis tähendab varasema edu peaaegu täielikku mahamängimist. Edukast reformiriigist on saanud stagnatsiooniriik. Nobeli majanduspreemia laureaat Paul Krugman võrdleb majanduskriisi Balti riikides Suure depressiooniga ja leiab, et kaotatu tagasitegemiseks kulub aastaid. Euroopa praeguse seisundi iseloomustamiseks ta isegi tsiteerib Taciuse sõnu ”Nad on rajanud kõrbe ja nimetavad seda rahuks” (vt. ”Vikerkaar”, 1-2/2011, lk. 172).

Mida oleks saanud teha teisiti? Kahtlemata pole Eestil kui väikeriigil võimalusi muuta oma majanduse väliskeskkonda, kuid ka sisemiste ümberkorraldustega oleks olnud võimalik oluliselt leevendada kriisi mõjusid ja luua eeldusi majanduskasvu ja –efektiivsuse uueks tõusuks nagu seda tegid näiteks Poola, Iisrael, Rootsi, Taani, Šveits, Tšehhi ja Sloveenia, mis kannatasid kriisis suhteliselt vähe. Isegi finantskatastroofi üle elanud Iirimaa ja Islandi majanduslangus ja tööpuudus pole nii kõrged kui Eestis.

Peaminister Ansip on nüüd lõpuks ka ise tunnistanud, et valitsus oleks pidanud piirama laenamist ja üle jõu elamist ning tõkestama kinnisvaramulli kujunemist. Saavutati küll eelarve piiramine, kuid ettevõtluse stimuleerimise ja uute töökohtade loomise erinevate meetmeteni, rääkimata majanduse strukturaalsete, tehnoloogiliste ja muude vajalike uuendusteni pole aga rahapuudusel püütudki tegelikkuses jõuda.Väikeriikide võimalus keerulistes kriisiolukordades ellu jääda on pidev kohandumine ümbritseva maailmaga. Kui maailma juhtivad riigid on pööranud selja uusliberaalsele majanduspoliitikale ja hakanud pankade ning suureettevõtete tegevust riiklike meetmetega ohjama, ettevõtlust stimuleerima ning lahendama sotsiaal- ja regionaalprobleeme, siis peaks ka Eesti suutma vabaneda oma dogmaks muutunud ideest, et turg ja euro lahendavad ka töötuse ja teised sotsiaalsed probleemid. Aeg on loobuda kitsa, peamiselt suurettevõtete ning välismaise ärieliidi huvide kaitsmisest, Eesti juhtimisest kui ”Aktsiaselts Eesti Vabariik” . Eesti kõik eluvaldkonnad ja piirkonnad, ka väikeettevõtjad ja kodanike ühendused vajavad suurt tähelepanu, ennekõike aga töötajad kui Eesti majanduse suurim potentsiaal.

Eesti vajab terviklikku abinõude paketti majanduskriisi ületamiseks ja uuele arenguteele suundumiseks.Esiteks on vaja valitsusreformi valitsusasutuste koostöö- ja haldussuutlikkuse tõstmiseks, et viia ellu rahvusliku majanduspoliitika prioriteete, jõuda lõpuks mõistlike haldus- ja haridusreformideni. Eesti kõige teravamate probleemide ületamiseks on vaja Sotsiaalministeeriumi baasil luua Tööministeerium ja Tervishoiuministeerium.

Teiseks oleks vaja meetmeid hätta sattunud (töö kaotanud ja võlgadesse jäänud) elanike abistamiseks ja uute töökohtade loomiseks. Selleks peaks riik koostöös kohalike omavalitsuste ja investoritega looma uusi riigi- ja munitsipaalettevõtteid ning algatama suuri taristuprojekte (näiteks uus Euroopa kiirraudtee, Tallinn-Tartu maantee, Lasnamäe tramm, Saaremaa sild jms.) Ka ELi abi- ja struktuuripoliitika vahendeid tuleks senisest oluliselt rohkem kasutada hariduses, ja tööhõive suurendamises. Alandada on vaja toiduainete käibemaksu, metsatööde tulumaksu, kaotada maamaks kodudele ja kehtestada luksusvarade maks.