Mõistatuslik toiduhind 

Nõnda ajendab küsima Eesti toiduainete taas kord märksa jõulisem hinnatõus kui enamikus Euroopa Liidu riikides. Väga sarnane asi juhtus ka 2006.–2008. aastal. Pole kahtlust, et hinnatõusu alge pärineb mõlemal juhul väliskeskkonnast, kuid miks reageerivad hinnad Eestis sellele nii ägedalt? Kas see peegeldab Eesti ettevõtjate oskust maailmaturu hinnatsüklites seilata või hoopis sisendhindade tõusuga hätta jäämist? Näiteks Saksamaal on ettevõtted hinnatõusu suuresti enda kanda võtnud ega ole seda veel praeguseni tarbija õlule veeretanud. Kas on see märk nende tugevusest või hoopis vähesest paindlikkusest? Toidu hinnatõus on alati andnud märkimisväärse osa Eesti inflatsioonist ja kulutused söögile mõjutavad väga paljude inimeste igapäevast heaolu.

Aruteludes toidu hinnatõusu üle Eestis on esile toodud erinevaid tõsiasju, kuid paraku ei ole need suutnud sillutada piisavalt veenvat kandepinda üksmeelele. Toiduainete pakkumisahela eri lülide turuosalised väidavad hinnatõusu olevat maailmaturu tõmbetuulte ning lakke hüpanud kulude tagajärg. Tarbijad ja analüütikud aga kahtlevad selles. Eesti Panga, rahandusministeeriumi ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi analüütikute koostöös valminud kiiranalüüs pakub toidu hindade üles-alla rallile erinevaid tõlgendusvõimalusi. Kindlasti jagame arvamust, et väliskeskkonnas toimuv on praeguse hinnatõusu juhttegur, kuid samal ajal on hinnatõusul ka kohalik eripära.

Aastail 2000–2005 kallines toit  Eestis üksnes 2% võrra enam kui Euroopa Liidus: vastavalt 20% ja 18%. Arvestades hinnataseme lõhet, võinuks erinevus olla veelgi suurem. Aastatel 2006–2008 lõid toidu hinnad maailmaturul rekordeid. Euroopa Liidus reageeris toit sellele 13% kallinemisega, Eestis seevastu koguni 30%ga. Hindade alanemise ajaks kujunes 2009. aasta, kui toit odavnes Eestis 7% ja Euroopa Liidus 1%, kuid tagasipöördumisest esialgsete hindade juurde ei saa rääkida. 2010. aastal kiskus olukord maailma toiduturul taas tormiseks, tuues kaasa kiire hinnatõusu. See põhjustas Eestis toidu 12% kallinemise, mis jällegi on mitu korda kõrgem Euroopa Liidus samal ajal toimunud 3% hinnatõusust. Maailmaturu ebakindlus ja heitlikkus looks justkui keskkonna, kus hinnad Eestis ülespoole kihutada saavad.

Aastatel 2006–2008 oli teistest riikidest kiirem hinnatõus laiapõhjaline, iseloomustades piima-, teravilja-, lihatooteid, magusaineid ning õlisid ja rasvaineid. Neist viimane kaubarühm – õlid ja rasvained – on kallinenud Eestis alates 2005. aastast väga kiires tempos võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega! 2010. aastal alanud hinnatõusu on seni panustanud eelkõige piima- ja teraviljatooted ning ka puu- ja köögiviljad.

Riikide hinnataseme erinevusi on lihtne tuvastada, kuid mitte nii lihtne seletada. Eesti toiduainete hinnatase jaekaubanduses oli 2009. aastal 80% Euroopa Liidu keskmisest. Madalat hinnataset on väga sagedasti kasutatud kiirema inflatsiooni põhjendamisel ja sellele on raske vastu vaielda. Siinkohal peab siiski tunnistama, et kuigi hinnatasemete võrdlemine on väga intuitiivne, ei ole järelduste tegemine enam nii kerge, kui hinnataseme lõhe on väikeseks jäänud. Näiteks sisaldab toidukaupade letihind tööjõu, rendi, logistika ning teiste kohalike tootmisisendite maksumust, mis riigiti suuresti erinevad. Lisaks on toiduainetel Euroopa Liidu riikides erinev käibemaksumäär. Eesti hindade sage võrdlemine Soome või Rootsiga oleks märksa sisukam, kui need erinevuse allikad on välja arvatud. Samal viisil võib emotsionaalselt olla väga mõjus, et praeguseks on piimatoodete hinnatase Eestis tõenäoliselt kasvanud juba kõrgemaks kui näiteks Saksamaal, ent analüütiliselt pakub see vähem teavet.

Toiduainete pakkumisahel on mitme kanali kaudu avatud väliskeskkonna arengule. Olukorda lihtsustatult käsitledes võib tootja valida, kas müüa oma toodangut eksporditurule või siinsele töötlejale. Töötleja saab osta sisendi välismaalt või kohalikult tootjalt ning müüa oma toodangu kodu- või välisturul. Püramiidi tipus olev turustaja aga valib kodumaal ja välismaal toodetud kaupade hulgast. Pakkumisahel on püramiidikujuline seepärast, et tootjaid on märksa rohkem võrreldes töötlejatega, kellest veelgi vähem on turustajaid. Enamasti on nii, et mida madalama osaga püramiidist on tegu, seda tihedam on turuosaliste konkurents.

Välisturule müügi suurenemine põhjustas hinnatõusu aastatel 2006–2008 ning 2010. Viimasel juhul on kasvanud nii valmistoodangu kui ka näiteks teravilja ja toorpiima väljavedu välismaale. See on kindlasti üks põhjendus, miks hinnad Eestis jõulisemalt muutuvad, kuid see põhjus ei pruugi olla ainuke.

Eelnevast märksa olulisem ja keerulisem küsimus aga on, millist Eesti ja Euroopa Liidu toiduinflatsiooni erinevust võib veel kooskõlaliseks (ja majanduslikku kahju mitte tekitavaks) pidada. Keerulisust lisab näiteks asjaolu, et ülal loetletud kanalid mõjutavad toidu letihindasid erineva kiiruse ja intensiivsusega. Kui käsitleda neid kõiki üheskoos, võtab maailmaturul toimuva ülekandumine Eesti toidu letihinda meie arvutuste kohaselt aega paar kuud kuni pool aastat, sõltudes tooterühmast. Eestit euroala riikidega kõrvutades on see üsnagi kiire. Meie analüüsi kohaselt kallinesid piima- ja pagaritooted pakkumisahelas tervikuna märksa enam kui tootmissisendite hinnatõus seda oodata oleks lubanud, eelkõige 2006.–2008. aastal. Numbriliste hinnangute kohaselt võis toorpiima 1% hinnatõus tõsta piimatoodete letihinda isegi kuni 2%, ehkki toorpiima kõrval kasutab tootmine ka teisi sisendeid. Teisisõnu on lisaks pakkumisteguritele mängus ka nõudluse mõjurid, võimaldades turuosalistel juurdehindlust suurendada. Laiapõhjaline juurdehindluste tõus toimus pakkumisahela eri osades kindlasti aastatel 2006–2008, kuid osal toodetel tõenäoliselt ka eelmisel sügisel.

Toiduainete pakkumisahela konkurentsitihedusele hinnangu andmine suvalisele hetkeseisule toetudes ei anna tervikpilti. Ka turuosaliste endi väljaütlemiste peale ei tasu tõsimeelselt loota, sest neil võib olla kas või signaliseerimise eesmärgil motiive konkurentsiolukord tegelikust pinevamaks rääkida. Ajapikku on siiski esinenud olukordi, mis konkurentsile rohkem valgust heidavad. Aastail 2006–2008 suurendasid paljud tootjad, töötlejad ja turustajad juurdehindlusi. Olukorda võiks kirjeldada tööstusharu enesedistsipliini nõrgenemisena, kui konkurentsi ohjeldav jõud hinnatõusule oli pärsitud. Hindade selline ülereageerimine valmistas pinda ette järgnevaks languseks. Toiduainete pakkumisahelas toimib konkurents mitte üksnes püramiidi ühe tasandi turuosaliste, vaid ka eri tasandite vahel. Kui näiteks välisturule müümise võimalused paranevad, siis kasvab töötleja jõud hinnaläbirääkimistel kaupmeestega, ja vastupidi. Seda vastupidist olukorda ilmestab 2009. aasta, kui toidu hind alanes nii maailmaturul kui ka Eestis. Tookord langesid mitme põhitoiduaine letihinnad, kuid mitte maailmaturu ette kirjutatud taktis. Kaupmeeste juurdehindlused püsisid visalt või isegi tõusid, andes märku mitte just eriti tugevast konkurentsist. Hinnalangus toimus pigem tootja ja töötleja arvelt, kes pidid läbi ajama märksa väiksema müügituluga. Rahvusvaheliste võrdluste järgi on meie jaekaubanduse turg võrdlemisi koondunud ja sellega kaasnevad omad ohud. Jaekaubanduse konkurentsitiheduse lakmustestiks kujuneb järgmise aasta algusse planeeritud Tallinna müügimaksu kadumine. Turuosalised on nimetanud müügimaksu kehtestamist hinnatõusu ühe põhjusena, mistõttu peaks selle kadumine konkurentsitihedal turul kohe kaasa tooma hindade languse. Eks me näe.

Meie arvates on toiduainete pakkumisahelas elemendid, mis võivad hinnatsükleid võimendada. Juurdehindluste suur kõikumine näitab pakkumisahela eri tasandite jõujoonte muutumist ning pikaajalise tasakaalu puudumist turul. Ebakindlus tasuvuses võib majandustegevust pärssida. Kui pakkumisahela eri tasandite vahel on tugevad pinged ning ühed turuosalised näitavad oma turujõudu teiste üle, sunnib see uusi turge otsima. Nende leidmisel võivad hinnad lühiajaliselt lakke karata. Märkimisväärne osa Eesti toiduaineturust põhineb tänaseni kohalikul toormel. Võrreldes omavahel piima-, teravilja- ja lihatooteid, tuleb neist viimasel konkurentsivõitluses kõige enam impordiga rinda pista. See on tõenäoliselt üks põhjus, miks lihatoodete juurdehindlus on vähem kõikunud. Mida kõrgemale kasvavad toiduainete hinnad, seda otstarbekamaks muutub tõenäoliselt osa toodete sissetoomine väljastpoolt. Kuigi välismaine konkurents teeb elu siinsel tootjal ja töötlejal kibedaks, oleks turu tugevam lõimumine hinnastabiilsuse saavutamisel abiks. Lisaks aitaks siinsete hinnastamisotsuste paremale mõistmisele kaasa suurem infolevi selle kohta, mis toimub hindadega peamistel Eesti ekspordi sihtturgudel.

Konkurentsi kohta kaudselt signaale andvaks olukorraks võib ka pidada eelmise aasta sügisel ühe leivatootja väljaütlemist meedias,  et leivaliidus arutletakse hinnatõusu üle. Niisugune olukord annab alust kõhklusele, kuivõrd kasutatakse ära vabale konkurentsiturule iseloomulikku jõudu, mida pakub esmategutseja kahju nime all tuntud nähtus. Selle nähtuse kohaselt seisab esimesena hinda tõstnud ettevõte silmitsi turuosa kaotusega, hinnad samaks jätnud konkurendid seevastu suurendavad oma turuosa. Kui kõik tõstavad hinda koos, siis on esmategutseja kahju piiratud. Muuseas, minevikus sobrades võib leida, et 2005. aasta novembris tõusis statistikaameti hinnavaatluste andmetel hüppeliselt leiva hind (ligi 8%). Samal ajal oli toorme hind maailmaturul võrdlemisi stabiilne ning sisuliselt sama tehnoloogiat ja tootmisisendit kasutava saia hinnaga ei juhtunud midagi.

Ülal viidatud analüüsi on ennekõike makrovaade, mis ei sukeldu turu mikrostruktuuridesse ega uuri sealseid vastastikmõjusid. Julgustame teadusasutusi uurima ettevõtete strateegilist käitumist toiduainete pakkumiseahela eri osades ja sealset konkurentsiolukorda.Analüüsi autorid ei jaga arvamust, et toiduainete pakkumisahelat või selle osasid tuleks praegusega võrreldes täiendavalt punapaelastada (täiendavate regulatsioonidega koormata). Eesti majanduse areng näitab ilmekalt, et turg on toiminud jõukuse loomise tõhusa vahendina ja selle jätkumises pole mingit alust kahelda. Usume, et toiduainete pakkumisahelas on enesedistsipliinil endiselt tõusuruumi ja kokkuvõttes võidaks sellest nii turuosalised kui ka tarbija.Meie analüüs otsib hinnanäitajate ja muude indikaatorite olulisemaid seaduspärasid. Selleks mõõdame kvantitatiivsete meetodite abiga nende seaduspärasuste iseloomu. Turg on alati mitmetahuline ja ebaühtlane, mistõttu võib olla kerge leida analüüsi järeldustele erandlikke vasturääkivusi, sest igasuguse hinnatõusu korral on nii võitjaid kui ka kaotajaid.

Uuringu täisteksti leiab Eesti Panga kodulehelt.