Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tarbija õigused tuleb kehtestada ka toitlustusasutustes

Eestis on viimastel aastatel üha rohkem populaarsust kogunud nii kohalik toit kui ka mahetooted. Nende trendide taga on tegelikult üks ja seesama põhjus. Me tahame tarbida tervislikumalt.

Mitte ainult eestlastel ei ole toiduga erakordselt isiklik side. Hollandlased ei saa elada oma juustuta ja sakslased oma õlleta. Uuringud näitavad, et kõikides riikides eelistavad inimesed eelkõige kodumaist toitu ja see on ka peamine põhjus, miks toiduainete eksport on suhteliselt keeruline töö.

Paljud Eesti toiduainete tootjad, kes on püüdnud oma tooteid Euroopasse eksportida, on olnud sunnitud rinda pistma verise konkurentsiga, mille tulemuseks on oluliselt madalam väljamüügihind kui kodus ning sageli ka kahjum. Vene-suunalised edulood räägivad pigem muust – seal, kus nõudlus on suurem kui pakkumine, on alternatiiviks lihtsalt nälg. Kuid ka seal oleme suutnud stabiilselt edukad olla reeglina väga lühikest aega.

Kui vaatame Eesti turgu, siis ka siin oleme välismaised kaubamärgid tahaplaanile lükanud või päris välja söönud. Jäätiseturg on üks näide. Premia eriti rammusad koorejäätised näitlikustavad kodumaiste toodete edu. Õlleturg on teine näide. Ei lähe meile see Lapin Kulta nii hästi peale kui A le Coq või Saku Originaal. Nagu “ei kõlba” meile naabrite söök, ei kõlba meie söök ka naabritele.

Selle kõige taustal on vaid üks koht, vähemalt Eestis, kus kodumaine ja kõrgekvaliteediline tooraine ei ole levinud. See on toitlustusasutus. Linnulihaga enam kursisolevana võin kinnitada, et toitlustussektor kasutab Eestis vaid 5% kohalikku linnuliha. Millest see räägib? Kui inimesed ei tea, mida nad söövad, siis see ei huvitagi neid? Huvitab küll, aga nad ei ole osanud sellele mõelda.

Põhjuseks on ühelt poolt justkui hind, kuid see on siiski näiline argument. Näiteks kanalihaga prae omahinnast moodustaks kvaliteetsema ja kodumaise toorainega praad vaid mõnikümmend eurosenti. Menüüs olev märge “kohalik” võiks olla pigem müügiargument, kui kõrgema hinna põhjendus – parim reklaam heale tootele.

Mõte on tegelikult lihtne: juhul, kui me tarbijana eelistame kodumaist, mahedat vm “eripärast” toitu, siis peaks olema meil mitte ainult kaupluses (kus kõik E-d ja säilitus- jms ained igal pakil selgelt kohustuslikus korras on välja toodud), vaid ka restoranis võimalus just sellist toitu valida.

Toidu märgistamist reguleeriv määrus sätestab põhjalikult kogu üksikasjalise info, mis peab olema toidupakendil sh päritolumaa, lisaained, allergeenid jne. Toitlustusasutuste puhul piirdutakse nõudega, et see info peab olema saadaval transpordipakendil ja saatedokumentidel – kas sööjad peaksid käima tagaruumides neid andmeid vaatamas? Ei käi ju

Loomulikult on ka Eestis restorane, mille eesmärk on pakkuda kõrgekvaliteedilist toitu. Kus esmalt minnakse turule ja varutakse parimat värsket toorainet, mitte aastavanust sügavkülmutatud liha, mille struktuur on lõhutud. Üks asi on saada kõht “millestki” täis, teine asi on saada maitseelamus või vähemalt tervislik toit.

Nagu mainitud ei ole küsimus sugugi mitte ainult hinnas, vaid mugavuses, mille tulemuseks on kehvem maitse ja ebatervislikum toit. Jahutatud ja värske linnuliha kasutamine toitlustussektoris on harv erand – enamasti on tegemist külmutatud-sulatatud toorainega, sageli 20-40% sissepritsitud soolvee sisaldusega.

Kodumaist toitu armastab enam kui kolmveerand Eesti elanikest, selgus Eesti Konjunktuuriinstituudi uuringust. Kuid kas keegi kujutab ette, millisest riigist või farmist on pärit kotlet, mille me leiame mõne tubli kiirtoiduketi burgeri vahelt? Igal juhul ei ole selle riigi nimi Eesti ja farm ei asu isegi mitte meie naaberriikides.

Minu väljakutse on esitatud nii toitlustajatele, kes võiksid tarbida oluliselt rohkem kohalikku toorainet ning ka tarbijatele, kes võiksid seda nõuda.