Ebatäiuslik rahaliit on Eestile siiski kasulik

Pessimistidele on Portugal lakmuspaberiks. See näitab, kui kergelt võivad nõrgema majandusega riikide võlapaberid sattuda turu surve alla. On võimalik, et kriisi jätkudes kammitakse turul kõikide probleemsemate maade võlapaberid ükshaaval läbi. Võlaprobleem ripub vahetu ja nakkusohtlikuna kogu Euroopa raha- ja pangandussüsteemi kohal. Seepärast ei saagi  EL lasta ühelgi eurot kasutaval riigil pankrotti minna.

EFSF ja ESM. Esimeseks sammuks eurotsooni võlakriisi lahendamisel oli Euroopa Finantsilise Stabiilsuse Fondi (EFSF) asutamine möödunud aasta mais. Fond sai õiguse müüa euroala riikide tagatud võlakirju ja kasutada sellest saadud raha raskustesse sattunud riikide abistamiseks kuni 440 miljardi euro ulatuses. Sellele võib lisanduda 60 miljardit laenuna Euroopa Finantsilise Stabiilsuse Mehhanismilt ja 250 miljardit Rahvusvaheliselt Valuutafondilt. Kokku on Euroopal võlakriisiga võitlemiseks 750 miljardit eurot. Fond astub tegevusse vaid juhult, kui riik esitab abipalve ning tema tegevusprogramm on läbi arutatud Euroopa Komisjoni ja IMFiga ning ühehäälselt heaks kiitnud kõik eurotsooni rahandusministrid. Kogu skeem käivitub alles siis, kui riik ei ole suuteline turgudelt vastuvõetavatel tingimustel raha laenama.

Ajutise EFSFi kõrvale kahe aasta jooksul loodav Euroopa Stabiilsusmehhanism (ESM) saab olema alaline. Lepingu mõte kõlab järgmiselt: liikmesriigid, mille rahaks on euro, võivad kehtestada  mehhanismi kaitsmaks euroala kui tervikut. See tähendab nii olukorra päästmist raskustesse sattunud riigis kui ka turu rahustamist. Samas anti Euroopa Keskpangale õigus osta intresside alandamiseks valitsuse võlakirju. Näiteks vähenes EKP ostude mõjul Kreeka võlakirjade  intress kaks korda – kümnelt viiele protsendile.

Sõltumatult sellest, milline oli abivajaduse tekke süvapõhjus, on suurem osa abi saamise tingimustest ühesugused. See on loomulik, sest võlgade tasumiseks tekib raha siis, kui vähendatakse kulutusi, suurendatakse tulusid ja taastatakse majanduskasv. Kui kolmandat eesmärki ei õnnestu saavutada, langeb suurem koormus kahele esimesele. Kuid seda koormust saab üle kanda ainult teatud piirides, sest kui liig suur kulude kärpimine ja maksude tõstmine toovad endaga kaasa majanduse pikaajalise kokkutõmbumise, muutub võlgade teenindamine praktiliselt võimatuks. Kreekas ei ole selline areng enam välistatud.

Kas seda on vaja? Eurotsoon ei ole ideaalne rahaliit. Siia kuuluvatel riikide majanduspoliitiline käekiri ja konkurentsivõime on väga erinevad ning liidul pole olnud piisavalt mehhanisme selle ühtlustamiseks ega majandusliku konvergentsi toetamiseks. Mitmed uuringud on näidanud, et erinevused on ühtse valuuta kehtivuse ajal hoopis suurenenud. Nii olevat juhtunud näiteks Kreekas ja Portugalis, kus rahuldavalt toimunud konvergents asendus iseseisvast rahapoliitikast loobumisel mahajäämuse suurenemisega. Paraku on need probleemid terve eurotsooni mureks.

Rahaliidu ebatäiuslikkuse tunnistamise kõrval ei saa ignoreerida olulisemat tõdemusest: ühisraha kasutusele võtmine oli ELi üks pretensioonikam initsiatiiv, mistõttu ebaõnnestumine võib tähendada kogu Euroopa integratsiooni idee läbi kukkumist. Viimane on aga just meile eriti oluline. Väikesel, oma elulisi vajadusi eraldiseisvana ainult minimaalselt rahuldada suutvale Eestile on kuulumine Euroopa Liitu olulisem kui suurematele ja mitmekesisema majandusega riikidele. EL on tolliliit ning siin kauplemine on nii vaba ja kasulik seepärast, et oleme selle liikmed.

Seepärast ei ole õige hinnata EFSFi ja teda asendama hakkava ESMi vajalikkust aspektist, kas me ka ise sealt abi paluma hakkame või mitte. Vaid lähtudes sellest, et oleme eluliselt huvitatud Euroopa Liidu tugevusest. Euro võeti kasutusele, et suurendada Euroopa Liidu tugevust ja kiirendada integratsioonitempot. Viimast polnud vaja niisama, vaid vältimaks ohtu, et killustatud Euroopa ei suuda konkurentsis majanduslike suurvõimudega kuigi kaua oma positsiooni säilitada. Eriti aga siis, kui peab pidevalt tõrjuma rünnakuid eurole läbi eurotsooni majanduslikult kõige ebastabiilsemate riikide ja kulutama energiat üle pea kasvavatele siseprobleemidele.

Lühike või pikk perspektiiv? Hoopis raskem on aga vastata küsimusele, kui palju kasu Euroopa sellest mehhanismist saab. Lühiajalises perspektiivis on vastus loomulikult positiivne. Euro on jätkuvalt väga usaldusväärne ja eurotsoon suudab tervikuna edasi toimida. Lisaks on Euroopa Liit võitnud aega oma asjade kordaajamiseks.

Pikas perspektiivis pole aga olukord nii selge. Ei ole teada, kas raskustes olevad riigid suudavad küllalt kiiresti teha vajalikke struktuurilisi reforme ja mis veel olulisem – oluliselt suurendada on majanduse konkurentsivõimet. Vastasel juhul jäävadki ülejäänud maad neile uusi laenusid euro ja iseenda päästmiseks andma ning on päris ilmne, et sellistel tingimustes rahaliit kauaks püsima ei saa jääda. Kuid nii või teisiti peab Eesti mängima euro ja eurotsooni säilimisele.