Harry Tuul: vaikimine on kallis lõbu, kuid pole kuld
Aastale tagasi vaadates kangastub, et Eestis kipuvad eelkõige poliitikud, aga ka ametnikud, juhinduma nuhkide lemmikvanasõnast – rääkimine hõbe, vaikimine kuld.
Suve hakul kirjutasin, et külamehed konnatiigis tegid sääsest elevandi. See oli siis, kui riigikogulased kemplesid kirglikult maamaksu kaotamise pärast, saates ka toimetustesse arvukalt selleteemalisi artikleid. Samal ajal rahaliselt enam kui sada korda olulisemal ja kogu Euroopat puudutaval võlakriisi ja abipakettide teemal riigikogu suve jooksul ei kohtunud. Tagatubades aeti rind kummi ja oldi uhked, et teema ei tõstatunud enne kevadisi valimisi. Vastavasisulisi artikleid tuli aga poliitikutelt nädalate viisi manguda ja lausa nõuda. Lõpuks arutas riigikogu seda olulise küsimusena alles jõulu eel detsembris! Eks ta ole.
Kuid vaikimisi-mentaliteet ilmneb ikka ja jälle. Just vaikides, ilma igasuguste põhjenduste ja selgitusteta vangerdas IRLi kuuluv majandusminister Juhan Parts suvel riigiettevõtete nõukogude liikmeid, kellest õhkus huvide konflikti. Samuti vaikides üritas Reformierakonna ideoloog Rain Rosimannus, kandes Rait Maruste kuube, suruda läbi erakondade täiendava rahastamise riigieelarvest nn DASA varjus. Ja vaid vaikus kostab ka siis, kui Poola otsustas loobuda kaasosalusest Leedu tuumaelektrijaama rajamises, kuhu Eestigi on otsustanud panustada. Vaikivad nii majandusminister, peaminister kui ka Eesti Energia juhtkond.Vaikimine läheb meile kalliks maksma, kuid ta pole kuld.
Autor: Harry Tuul, Harry Tuul