„Libahankeid“ põhjustab absurdne nõue

Ei maksa arvata, et riigiasutustel ja omavalitsustel on eriline tahtmine nõrkemiseni hankemenetlusi läbi viia ja ettevõtjaid lollitada. Viga on süsteemis ehk nõudes projekti maksumus muutmanuna fikseerida, kirjutab Riigihangete Keskuse juhatuse liige Margus Lantin.

Margus Lantin

30% Riigihangete Keskuse 2011 läbi viidud projekteerimis-ehitusvaldkonna riigihangete pakkumustest ületas avaliku sektori asutuste eelarvevõimalusi ning jäi seetõttu realiseerimata. Enamiku neist moodustasid ehitushanked, milles kõigis toimus projekti kaasfinantseerimine ELi struktuurifondide vahenditest.

Võtame näiteks omavalitsuse, kes täidab korrektselt vajalikud taotlused, läbib kõikvõimalikud kohalikud ja maakondlikud komisjonid ning lisatakse mingis meetmes EL struktuuritoetuste saajate nimekirja.

Rahastatavate objektide regulatsioon koosneb reeglina eeltaotlusest, mis täidetakse näiteks aastal 2011, ning hilisemast põhitaotlusest, milleks on reeglina riigihanke dokumentatsioon ning mis peaks andma riigihanke kaudu tulemuse, peatöövõtulepingu ja valminud ehitise. Koos eeltaotluse esitamisega on taotlejal kohustus esitada dokumentatsioon ehituse maksumuse kohta taotluseelarve vormis. See koostatakse 2012 seisuga ja esitatakse ning raiutakse konstantse numbrina sisuliselt kivisse ehk taotlusdokumentatsiooni. Kui nüüd pärast demokraatiale omast lobi ja vaidlusi aga 2014 aastal toetuse saajate projektid ja eeltaotlused analüüsitud saavad, toetuste saajate nimekiri kinnitatud ja ehitushange 2014 välja kuulutatakse, selgub pakkumustest, et ehitushinnad on tõusnud ja esialgse taotluseelarve alusel taotletud summast objekti valmimiseks ei jätku. Taotluseelarve tehti 2012 ja riigihange kuulutati välja 2014.

Lisaraha saamine aga on välistatud ja hulga inimeste töö maha visatud. Struktuurifondide kaudu toetuste saajad ja saadavad toetussummad kinnitatakse reeglina valitsuse otsusega ning nende otsuste muutmine on ametnike sõnul ühekordselt samahästi kui võimatu. Ja põhjendused on usutavad ja argumenteeritud: anname ühele projektile lisarahastuse, tekib võrdse kohtlemise küsimus. Põhjenduseks on ka fakt, et vastav dokumentatsioon ja „kivisse raiutud projektimaksumuse numbrid“ on juba Brüsselisse saadetud ning muuta neid ei saa. Ja tõepoolest ei saa, kuna esitatavate valmis projektide aruannete numbrid peavad täpselt ühtima eeltaotlustes esitatud arvudega.

Libahange, arvavad ehitusärimehed ja nõuavad kompensatsiooni esitatud pakkumuste koostamise eest. Konsulteerisin Euroopa kolleegidega: ei leidu riiki, kus riigihangete pakkumuste kompensatsioonisüsteem riiklikult reguleeritud oleks. Ehitusettevõtjatel on muidugi õigus pöörduda kohtu poole pakkumusega seonduvate kahjude hüvitamiseks ja saavutamaks kohtulahend sarnaste olukordade lahendamiseks.

Olukorra tekkimises ei ole süüdi rakendusüksuste ametnikud, euroraha taotlusele positiivse vastuse saanud avaliku sektori asutuste juhid ja juristid, kes ei oska hankeid korraldada ja peaksid ehitajate meelest selle eest karistada saama. Nõrk koht on see, et ELi vahendite kasutamise riiklikus regulatsioonis tekib kohustus struktuurifondidest taotluste esitamisel projekti maksumus muutmatuna fikseerida. Ja seda olukorras, kus võib eeldada, et ehitamiseks läheb võibolla aastal 2015. Mõistlik oleks asjaomaste välisfinantseerimise valdkonna euro- ja muude ametnike ning ettevõtjate vahel dialoog üles ehitada ning püüda leida probleemile mõistlik lahendus. Ehk suudetakse siinkohal era- ja avaliku sektori koostööle uus sisu anda.

„Libahankeid“ põhjustab absurdne nõue

Seotud lood

Hetkel kuum

Hetkel kuum

Podcastid

Enimloetud

Viimased uudised