Kui juht kardab konflikte, kannatab kogu meeskond

Mis on allaheitlik käitumismuster (inglise keeles fawning) ja kuidas võib see avalduda juhtidel?

Enamik meist on ilmselt kuulnud kolmest traumareaktsioonist – võitle, põgene või tardu –, kuid on olemas ka neljas. Allaheitlikkus (inglise keeles fawning ) on traumareaktsioon, mille puhul inimene püüab turvatunnet saavutada teistele meele järele olemise, konfliktide vältimise ja oma vajaduste tagaplaanile jätmise kaudu.

Allaheitlikkust võib olla juhtimises eriti keeruline märgata, sest paljusid sellega seotud käitumisviise esialgu tunnustatakse ja premeeritakse. Juht võib olla erakordselt vastutulelik, kõigi vajaduste suhtes tähelepanelik või püüda pidevalt tagada, et kõik oleksid rahul ja rõõmsad. Kõrvalt vaadates võib ta tunduda suurepärane ja hooliv juht, kuid sisimas võivad tema käitumist juhtida ärevus ja sügavalt juurdunud uskumus, et tema turvalisus või väärtus sõltub sellest, kas kõik teised on õnnelikud.

Teised võivadki seda kindlasti lahkusena tajuda. Kuid minu arvates on oluline teha vahet sellel, kui palju see meile endale maksma läheb.

Lahkus lähtub teadlikust valikust ja vabadusest ise otsustada. Isegi kui me millestki loobume või midagi ohverdame, teeme seda omal tahtel. Allaheitlikkuse puhul ei pruugi me isegi oma tunnete või vajaduste peale mõelda, sest kaalul on midagi olulisemat – vajadus tunda end turvaliselt.

Mõnikord tähendab see otsest füüsilist turvalisust. Väldime konflikte, sest oleme õppinud, et need võivad olukorra veel hullemaks muuta. Kuid turvalisus võib tähendada ka seda, et hoiame kinni suhetest, tööst, mis meile enam midagi ei paku, või tundest kuhugi kuuluda.

Üks võimalus nende kahe vahel vahet teha on jälgida, kas ja millal tekib meis pahameel või kibestumine. Kas anname pidevalt rohkem, kui vastu saame? Kas tabame end soovimast, et teised võtaksid rohkem vastutust, märkaksid meie vajadusi või vastaksid meie pingutustele samaga? Kas tunneme, et meid ei hinnata, ei märgata või ei austata, kuid meil on raske paluda, et midagi muutuks? Need tunded võivad anda olulisi vihjeid selle kohta, et meie lahkus ja heldus lähevad meile isiklikult kalliks maksma.

Soovitan alustada uudishimust, mitte püüda kohe oma käitumist muuta. Hakka tähele panema hetki, mil ütled automaatselt jah, vabandad, kohandud teiste soovidega või võtad vastutuse kellegi teise tunnete eest.

Peatu ja küsi endalt: mida ma praegu tunnen? Mida ma tegelikult tahan või vajan? Mida ma kardan, et juhtub, kui ma teise inimese soovidele vastu ei tule?

Me ei saa muuta mustreid, mida me ei teadvusta, seega on teadlikkus väga oluline esimene samm. Samuti peame endas kasvatama piisavalt turvatunnet, et julgeksime hakata tegema teistsuguseid valikuid.

Kogu minu töö lähtub isiklikust kogemusest. Terve elu püüdsin vabaneda millestki, millest ma aru ei saanud ja millele ma ei suutnud nime anda. Proovisin väga paljusid asju, sealhulgas käisin aastakümneid ise teraapias, omandasin psühholoogihariduse ja töötasin psühholoogina. Kuid alles siis, kui sain teada allaheitlikkusest, hakkasid asjad minu jaoks tõeliselt paika loksuma.

Kui olin leidnud traumateadliku raamistiku, mille abil oma kogemusi mõtestada, hakkasin sellest rääkima ka oma klientidele. Üheskoos kogesime tõelist ärkamist. Lõpuks suutsime mõista mustreid, mis olid tundunud sügavalt juurdunud, ning alustada tervenemist viisil, mis polnud varem võimalikuna tundunud. Mõistsin, et see teadmine peab jõudma palju rohkemate inimesteni.

Kindlasti kõik, kellel on raskusi teistele meele järele olemise, piiride seadmise või konfliktidega ning kes tunnevad, et vastutavad kõigi teiste õnne eest. Kuid arvan, et sealt leiavad väärtuslikku ka need, kes ei tunne end tingimata allaheitliku inimesena ära.

Mõistmine, kuidas meie närvisüsteem kohaneb varases elus valitsenud oludega, aitab meil suhtuda suurema kaastundega nii iseendasse kui ka teistesse. Kuna perekonnas, töökohal ja ühiskonnas sageli tunnustatakse ning premeeritakse allaheitlikku käitumist, on minu arvates oluline, et märkaksime kõik, kuidas võime ise neid käitumismustreid tahtmatult kinnistada.

Tea, et sinuga on kõik hästi. Allaheitlikkus ei ole puudujääk ega häire. See on midagi, mida su närvisüsteem õppis tegema selleks, et sind kaitsta ja aidata sul säilitada sidet teiste inimestega. Sina ei olnud düsfunktsionaalne inimene. Sinu keha kohanes düsfunktsionaalsete oludega, püüdes sind kaitsta.

Allaheitlikkuse mõistmine aitab meil vaadata palju kaastundlikumalt nii iseennast kui ka keskkondi, milles me kõik elame. See ei tähenda, et loobuksime isiklikust vastutusest. Vastupidi. Kui suudame lõpuks oma käitumismustreid mõista, ilma et tunneksime häbi või süüdistaksime ennast, on see juba tee tervenemise poole.

Loe lähemalt Äripäeva kirjastuse raamatust „Allaheitlikkuse nõiaring“.