26. november 1995
Jaga lugu:

Kinnisvaramaakleriks saamine on lihtne

Maaklerite kvalifikatsioon jätab praegu paljuski soovida. Samas ei nõua ükski seadus kinnisvarateenuse osutajalt mingisuguseid teadmisi või neid tõendavat litsentsi, mis puhtformaalselt olukorda ka seletab.

Situatsiooni reguleerimatusele ei vaata ükskõikselt need kinnisvarafirmad, kel äriplaan kauemaks kui aasta ning kellele nagu klientidelegi libamaaklerite ja diletantide tegevus kõige enam kahju toob. Viimaste möödalaskmised kleebivad petturluse ja liigkasuvõtmise sildi kõigile kinnisvaravahendajatele.

Kuna riiklik-ametlik koolituskava puudub, püüab tühimikku täita erasektor. Just süsteemi ning sisu- ja vorminõuete puudumise tõttu on tegevus kinnisvarakoolituse vallas täna peaaegu sama segane kui maaklerluses ning universaalset mõõdupuud erinevate koolitajate kvaliteedi ja taseme mõõtmiseks ei ole. Ometi tahab inimene, kes kinnisvarategevusse soovib sukelduda mingitegi algteadmistega (selliseid on vastukaaluks libamaakleritele õnneks üha rohkem), infot enese harimise võimaluste kohta. Selle hankimine on praegu tüütult raske toiming. Mingid võimalused info saamiseks siiski on.

Enamjaolt võib iga uue kursuse alates äri- ja päevalehtedest reklaami lugeda ning siis juba koolitaja enese käest aru pärida: kus ja mida õpetatakse ning palju osalemine maksab. Kogenumad üritajad on õppeplaani tihti pikemaks ajaks paika pannud ning edastavad teavet pidevalt.

Häda on just uute ettevõtjatega, kes sageli alles proovivad esimeste gruppidega ning tundub, et ei tea või ei taha öelda, millest ja kui palju loenguid loetakse. Hind on muidugi teada. Kuigi võiks arvata, et ebalev sisu ja põiklev info peletavad õppureid eemale, on huvilisi siiski piisavalt. Ju siis on kinnisvaramaakleri elukutse soositud ja see tuleb saada iga hinna eest.

Soovitan koolitushuvilistel siiski enesele selgeks teha, milline on tema konkreetne huvi maaklertegevuse vastu ning kas seda elukutset proovitakse lihtsalt paljude teiste seas või seatakse oma edasised tegevusplaanid tõsiselt kinnisvarategevusega.

Viimasel puhul tuleb kahtlemata alustada algtõdede selgekstegemist, sest ilma korralike baasteadmisteta ei saa olla head maaklerit. Vaidlustada ei saa ka praktilise tegevuse tähtsat rolli maaklerikutse omandamisel, kuid see tuleb siiski elust enesest, mitte koolipingis «kogemustega maakleri» pajatusi kuulates.

Tundub, et kinnisvarakoolide õppekavad jagunevadki laias laastus teoreetilisteks ja praktilisteks. Esimesed pühenduvad raamteadmiste andmisele ainevaldades, millega nn laia spetsiifikaga maakleril tuleb igapäevatöös kokku puutuda. Need oleksid laias laastus:

-- seadusandlus: asjaõigus, elamisõigus, võlaõigus ning seonduv seadustik;

-- kinnisvara hindamise alused;

-- üldteadmised majandusest, turu toimeprintsiibid;

-- loengud külgnevatelt aladelt, nt pangandus, kindlustus, ehitus, suhtlemispsühholoogia jms.

Praktilise suuna harrastajad võivad oma plaanid hoopis muudel teemadel kokku panna. Üldjoontes on ju selge, mida maaklerile tarvis läheb.

Läheneda võidakse ka teisiti: räägitakse, kuidas praktikas üht või teist tehingut läbi viiakse, millised on ohud, mida maakler peab tegema ja mida mitte. Teoreetilise põhja, miks midagi üht- või teistmoodi tehakse, peab kuulaja kätte saama läbi kirjeldava kava.

Kardan, et laialt varieeruva tasemega gruppides on inimesi, kellele on taoline käsitlus igav ning samuti kuulajaid, kes sujuvalt voolava jutu tagant iva ei suuda leida.

Grupid on ebaühtlased ka teoreetilise koolituse pakkujatel, kes juttudega «tegelikust elust» tagasihoidlikumad on.

Olen seisukohal, et maakleri edukus sõltub tema tegevusest kinnisvaraturul, mida ei määra ainult teoreetiline ega praktiline koolitus, mis ajaliselt pealegi liiga lühike.

Aga enne, kui asuda klientidele kinnisvara vahendama, peab mingisugune algteadmiste pagas olema ning on hea, kui põhiline teooria loengutes selgeks saadud. Kordamiseks-meeldetuletuseks peab kursuslasele jääma konspekt, kuhu hea loengute ajal märkmeid teha, selle asemel, et vaimujõudu pingutada ja lektori jutust olulist välja sõeluda.

Suurem osa koolitajaid reklaamib, et nende kursuste lõpetajad läbivad ka atesteerimise. Kõlav sõna on siinkohal sisutühi, sest mingisugust üleüldist litsentseerimise-atesteerimise süsteemi praegu Eestis ei ole.

Paremal juhul võivad «atesteeritud» saada mingisuguse tasememäärangu koolitajafirmas tööle asumiseks ning lootuse, et ehk tunnustavad «diplomit» ka koolitaja koostööpartnerid ja tuttavad kinnisvarafirmad. Samas ei ütle süsteemist väljapoole jäävale kinnisvarafirmale ja veel vähem kliendile taoline ebamääraste tingimustega atesteering mitte midagi. Eesti kinnisvarafirmade liit on kursis osa koolitajate tegevusega ja nende poolt pakutavaga ning väljastab seda infot huvilistele, kes plaanivad kursusele minna. Ühtse mõõdupuu puudumise tõttu on seni piirdutud ühe või teise kinnisvarakooli soovitamise või mittesoovitamisega.

Lähemal ajal on plaanis koolitajate pakutav info koondada ühtsesse andmebaasi ning atesteerida hoopis koolitajaid. Loomulikult ei saa kuni seadustiku täiustumiseni kinnisvarafirmade liit kedagi litsentseerida, tegevusluba anda või ära võtta. See ei ole ülesanne. Soovituste ja koolide kohta käiva info jagamisega tahab liit abistada maaklerikoolitusest huvitatud inimesi. Liidus on ka andmebaas kursuste lõpetanute kohta, kes soovivad leida tööd kinnisvaraalal. Lisaks EKFLi liikmesfirmadele on kõik teisedki potentsiaalsed tööpakkujad firmad oodatud maaklerikandidaatide ankeetidega tutvuma.

Kõigil kinnisvarakoolitajatel tuleks mõelda, mis on nende korraldatavate kursuste peaeesmärgiks -- kas maaklerite oskustaseme tõstmine või raha teenimine uudsele äriideele tuginedes. Viimasel ajal üha kasvav kinnisvarakoolide arv paneb mind skeptiliselt arvama, et raha on tähtsam. Kui kursuse kvaliteet ja pakutava tase on nõrk, siis võib koolitus ennast huviliste silmis peatselt üldse diskrediteerida, mis Eesti kinnisvaraturu arengus oleks kahetsusväärne samm tagasi.

Jaga lugu:
Hetkel kuum