Inflatsiooni ja töötuse vastuolu Euroopas

Kui vaadelda maailmamajandust viimasel poolsajandil inflatsiooni ja töötuse vaatevinklist, võib piiri tõmmata 1979. aasta kohale, mil lõppes tõusva inflatsiooni ja madala intressi ning väikese töötuse periood ja algas alaneva inflatsiooni, tõusva intressi ja suure töötuse periood.

Kuna pärast Teist ilmasõda peljati Esimese ilmasõja järel ja 1930. aastatel valitsenud suure töötuse kordumist, selgitas doktor Rudolf Jalakas, siis hoiti intressid madalal ja kapital võimalikult odav. Suurt töötust ei tekkinudki, kuid samal ajal kasvas nõudlus odava kapitali järele, mille tagajärjel majandus kuumenes üle ja inflatsioon tõusis.

See inflatsiooniline areng kulmineerus 1970. aastatel, kui naftariigid tõstsid kahes etapis, 1973. ja 1979. aastal, õlihinna kümnekordseks. Jaapani aastainflatsioon kerkis siis 30 protsendini, mis nüüd kiputakse ära unustama, nentis Rudolf Jalakas.

1979. aastal sai tööstusriikidel inflatsioonist mõõt täis ja majanduspoliitika eesmärgiks seati inflatsiooni ohjeldamine. Nüüd on see periood kestnud 25 aastat ja inflatsioon on peaaegu olematu, Saksamaal näiteks alla 2%, kuid järjest tõsisemaks probleemiks on kujunemas massiline tööpuudus.

Lääne-Euroopal, kus tööta on ligi 20 miljonit inimest, tuleb nüüd valida, kas jätkata senist poliitikat, mis ei taga tööd teha soovijatele rakendust, või siis tuua hõive huvidele ohvriks raha väärtus ja leppida inflatsiooni mõningase tõusuga.

Muuseas, viimane Euroopa riik, kes loobus täieliku hõive poliitikast, oli Rootsi. Rootsi on inflatsiooni summutanud niisuguse hooga, et esimest korda viimase 50 aasta jooksul ületab Rootsi töötus Euroopa keskmise.

1980. aastatel tõusid Rootsis palgad peaaegu kaks korda rohkem kui võistlevates maades. Et konkurentsis püsida, tuli krooni kurss vabaks lasta, mille järel see devalveerus 30%. Seetõttu Rudolf Jalakas ei usu, et Rootsi saaks peatselt astuda Euroopa valuutaliitu, kuna seal ei ole tal enam mingit võimalust krooni devalveerida, kui palgad peaksid tugevate ametiühingute mõjul jälle konkurentide omi edestama.

Kahtlemata on töötusel oma stimuleeriv toime. Üks ameerika teadlane on öelnud, pannes end töölise olukorda: miski ei tõsta minu töötahet rohkem kui mees värava taga, kes ootab minu kohta. Teiseks on töötus küllalt efektiivne vahend palgatõusu tagasihoidmisel.

«Majandust võib korraldada muidugi mitut moodi. Ent kui oleks minu teha, kas valida 2protsendiline töötus ja 10protsendiline inflatsioon või 10protsendiline töötus ja 2protsendiline inflatsioon, siis mina eelistaksin esimest varianti, sest tööta olek mõjub inimesele väga halvasti,» ütles Rudolf Jalakas lõpetuseks.

Näis, mis tee valib Euroopa.