Kas Vene agressioon Eesti vastu on tõenäoline?

Ei tahaks küll praegust olukorda kommenteerida, kuid vaatame, mida siiski näitab Eesti ja Venemaa suhete reaalne ajalugu. Sellest tulenevalt tuleb meil pidevalt tegeleda oma riigi kaitsmisega. Eesti riigikaitse ülesehitamise eesmärk on agressiooni ärahoidmine. Seda on võimalik teha ainult läbi selle, kui potentsiaalne vastane rünnakut kavatsedes saab aru kaotuste suurusest ja loobub seetõttu rünnakust. Maailmapraktikas on tavaliselt 10 protsendi suurused kaotused elavjõus ja tehnikas sellised, mis sunnivad kallaletungijat plaanitavas rünnakus kahtlema. Üle 30 protsendi võimalikke kaotusi sunnib tavaliselt rünnakust loobuma.

Täna T?et?eenias toimuv on meid veennud, et väikeriik suudab oma iseseisvuse eest võidelda piisavalt pikka aega. Juhul kui me ise ei taha ennast kaitsta, siis ei aita meid ei jumal ega ka meie NATO-sõbrad.

Meil on neli prioriteeti. Jalaväepataljonid vajavad kerge soomusega transportööre ja paremaid sidevahendeid. Vaja on ka tanki- ja õhutõrjerelvastust. Õhu-tõrjerelvade alal tuleb panna eriline rõhk kergetele kaasaskantavatele raketikomplektidele, millest meile tuntumad on Stinger-, Igla- või Strela-tüüpi raketikomplektid. Oluline on ka õhutõrje raskekuulipildujate ja kiirlaskekahurite hankimine.

Suudame ennast kaitsta relvajõudude, rahva tahte, majanduse ja välissuhete kogumi abil. Välispoliitilised sidemed ja suhtumine meisse mujal maailmas loovad olukorra, kus meile ei tuldagi kallale. Reaalne on selline seis, kus meile kallaletungimist ei peetaks otstarbekaks isegi siis, kui seda väga tahetaks. Venemaa ametlikust kaitsekontseptsioonist ei saa küll kusagilt välja lugeda, et ta kavatseks meile kallale tungida. Ning ma usun, et juba praegu on lääne ja Venemaa vahel olemas meie osas vaikne kokkulepe, mis otsese agressiooni välistab.

Meie kaitsekulutused on igal juhul kaks korda väiksemad kui Lääne-Euroopas ja USAs. Kui on loomisel oma relvajõud, siis peaks kaitsekulutuste osakaal olema vähemalt üle kolme protsendi sisemaisest kogutoodangust.

Iseasi muidugi, kuidas seda raha kulutatakse. Hädavajalik on paigutada raha inimestesse, mitte hakata ostma ülikallilt meie oludesse sobimatuid relvi.

Raha tuleb kulutada elanikkonna kaitsevalmiduse tõstmisele, tingimuste parandamisele kaitseväes, sinna üliõpilaste ja kõrgema haridusega inimeste kaasatõmbamisele, professionaalsete sõjaväelaste arvu suurendamisele.