25 august 1996

Lepikson sihib kõrgele

RASi EMEX direktori asetäitja Mari Raski sõnul oli Lepiksoni ajal puhkamine tabu ja inimest, kes suvatses kuuks ajaks suvepuhkusele minna, pidas peadirektor tööpõlguriks. Rask meenutab üht laevareisi äripartnerite juurde Saksamaal. «Võis näha, kuidas inimene (Lepikson -- toim) lihtsalt kukkus kokku ja muutus apaatseks,» räägib Rask. «Kui siis telefon helises, sest töö juures oli mingi küsimus tekkinud, oli näha, kuidas ta ärkas ellu, hakkas helistama, koostama kirju, fakse saatma, ta silmad läksid särama.»

Lisaks tööle on veel kaks asja, millest töönarkomaan Lepikson kirglikult lugu peab -- autoralli ja head autod. «Vaata, kuidas ta kurvi võttis, kuidas kõik kivid lendavad,» süveneb Lepikson telepilti kui kirurg opereeritavasse.

Viimase nelja aasta jooksul on Lepikson testinud enam kui paarikümmend autot. Tema lemmikmark on Mercedes-Benz. Lepikson haarab riiulist värske autoajakirja ja näitab Mercedese uut dzhiipi, mille tootmine algab järgmisel aastal Ameerikas, kavatsedes ka endale ühe sellise kohe osta. Samal päeval on ta saanud «kurvasilmse» männirohelise Mercedese omanikuks.

Üks Lepiksoni noorpõlvesõber teatab, et kui kümme aastat tagasi oleks keegi talle öelnud, et Lepiksonist saab Eesti majanduse juhtfiguure, poleks ta seda uskunud.

Helikassetitehase peainseneri kohalt otsustas Lepikson konkureerida väliseestlasele Heldur Tõnissonile kuulunud metallifirma Avantek direktoriks. Tõnisson võttiski ta tööle, kuid kahe aasta pärast läksid mehed kapitaalselt tülli. «Siis tulid räiged tembud mõlemalt poolt,» tunnistab Lepikson.

Tema sõbrad iseloomustavad Lepiksoni kui väga jäärapäist vaidlejat. Kui temaga vaielda ja arvamused lähevad risti vastu, räägib ta teinekord ka autoraadiost üle, väidab üks ta tuttavaid.

Vastuolud Avantekis tekkisid Lepiksoni sõnul sellest, et ta leidis firmajuhina, kui omanik on loonud firma, siis firma rahakott saab tema omaks alles pärast kasumi väljajagamist. Tõnisson ajas taskud sassi, väidab Lepikson.

«Aga mul oli hea õpetaja ja ta ei väärinud ka halba õpilast, pealegi ei ole mul õppeedukusega kunagi probleeme olnud,» armastab Lepikson öelda. Milliseid allapoole vööd lööke vastastikku kasutati, sellest Raua-Roberti hüüdnime saanud Lepikson aumehena vaikib.

Tõnissoni plaan ei näinud ette, et Lepikson tema vastu ta enese relvaga võitlema hakkab, ja ta püüdis ka pärast lahingu lõppu kohtuasja algatada, kuid õige pea Shveitsis elav vanahärra loobus.

Lepikson väidab, et direktori amet Avantekis teda miljonäriks ei teinud. Avantek tegeles vanametalliga, oma äri alustas Lepikson alumiiniumiga.

Lepiksoni sõnul juhtus, et sõber, kes selle äriga tegeles, jättis Ameerikasse sõites firma juhtimise tema hooleks. Alumiiniumitonne Tadzhikistanist liigutatakse juba üle nelja aasta ning firma käive ulatub Lepiksoni kinnitusel kümnetesse miljonitesse USA dollaritesse.

Kasuminumbrist Lepikson rääkima ei soostu. «Firmast võetakse raha välja siis, kui seda on vaja, ja vastavalt sellele olen deklareerinud ka tulusid,» ütleb ärimees tagasihoidlikult.

Lepikson on juba mitu aastat deklareerinud üle kahe miljoni krooni suurust üksikisiku tulu. Kuna alumiiniumiäri toimib praegu iseenesest ja nõuab vaid aasta lõpus uute lepingute sõlmimisel osalemist, kavandab ta rahutu hingena järgmisi ettevõtmisi.

Tallinna äriregistris on Lepiksoni nimel kaks firmat, investeeringutega tegelev 400 000kroonise põhikapitaliga AS R. Lepikson Invest ja 500 000kroonise põhikapitaliga TAZ Partnerite AS, mis kavandab puisteainete terminaali ehitamist Muuga sadamasse.

Kinnisvaratehingutesse pole Lepikson veel sukeldunud, kui välja arvata maatüki omandamine Maarjamäe kaldapealsel. Praegu elab ta koos abikaasa ja 12aastase pojaga Meriväljal, varem Jaan Taltsile kuulunud majast ümberehitatud eramus.

«Ta on mulle päris muredevaba elu pakkunud,» tunnistab abikaasa Ene. Samas on ta pidanud õppima loobuma pidudest, mida mees peab ajaraiskamiseks, ja perekondlikest puhkusereisidest. Ene Lepikson heldib, kui räägib, kuidas mees hoolitseb ta ehetekollektsiooni eest ning kui sageli ta lillesülemiga koju tuleb.

Robert Lepikson on kindlal seisukohal, et oma järeltulijatele ei ole vaja jätta hirmsat rahahunnikut, piisab, kui lastele on oma elukoht tagatud.

«Iga inimene peab raha ikka ise tegema, sest mis kergelt tuleb, see kergelt läheb,» leiab pereisa.

Oma töökuse omandas Lepikson isalt. Heino Lepikson on 82aastane professor, kes töötas üle veerandsaja aasta TPI teadusala prorektorina.

«Ta on kaunis naljakas kuju, kõrgema kooli lõpetas Prantsusmaal, ja püüdis Euroopa inimese värki ka igasse nõukogudeaegsesse tudengisse süstida, alates sellest, kuidas tuleks veini juua,» räägib Lepikson.

Õppejõu pojana tundis Lepikson end TPIs üsna ebamugavalt. Viiendal kursusel taheti teda puudumiste tõttu koguni ülikoolist välja visata, kuna aga juba enne eksamite algust olid tal kõik arvestused ja enamjagu eksameid tehtud, rohkem sellest ei räägitud.

Ene Lepikson meenutab, et noor elektroonikatudeng pani teda kogu aeg naerma. «Ta oli hiiglasuur mees ja kui ta meile koridori peal vastu tuli, oli ta alati mõne hästi lühikese sõbraga,» jutustab ta. «Kui ma küsisin, miks sa käid niimoodi küür seljas ja löta-löta, vastas ta, et ei saa teisiti, keegi ei kuule ju muidu, kui ta seal üleval räägib.»

Viimasel ajal on Lepiksoni jutt muutunud üha enam taganõutavaks. Tiit Vähi kutsus Lepiksoni juba aastate eest nõu andma. «Siis ma andsin talle nõu ja ta pakkus mulle EMEXi ülesehitamist,» räägib Lepikson.

Eesti üks kirglikumaid metalliärimehi Rein Kilk hindab Lepiksoni metallipoliitikat kõrgelt. «Süsteem toimib ju siiamaani,» ütleb Kilk. «Enne Lepiksoni tegutsema hakkamist oli kogu metalliäri põranda all.»

Mari Rask, kes töötas Lepiksoniga koos ka Avantekis, märgib, et millegi ülesehitamine pakub Lepiksonile rahuldust. «Olukorras, kus ei ole enam oluline, kas teenid 1500 või 10 000 krooni, on väga raske ühest motivatsiooni otsida,» ütleb Lepikson ise.

Abikaasa Ene arvab, et rabelema sunnib meest ka vajadus tunnustuse järele. Koonderakonna linnapeakandidaat väidab, et ta ei kipu üldse meeriks, kuid soostub, et kui ta selles ametis oleks, ei suudaks ta suud kinni hoida.

Korruptsioon on inimlik, mitte erakondlik nähtus, meeldib Lepiksonil rõhutada. Kaitseministeeriumi kantslerina vaidles ta inglastega Katarina kai pärast ja kakles Dekoili rendilepingu üle. Linnapeana ei saaks ta jätkata koostööd ametnikega, kes veel 1995. aastal on rentinud äripindu hinnaga viis krooni ruutmeeter, väidab Lepikson.

«Kõik on korduvalt küsinud, kui suure summa mina oleksin nõus vastu võtma, ja ma ei ole arvutustes kusagile jõudnud,» tunnistab ta.

sündinud 14. juunil 1952

abielus, poeg

1980. a lõpetas TPI elektriinsenerina

1980--1985 ETKVLi konstrueerimisbüroo konstruktor

1985--1990 töötas Tallinna helikassetitehases

1990--1992 firma Avantek direktor

1992--1995 RASi EMEX peadirektor

1995 kaitseministeeriumi kantsler, seejärel peaministri nõunik

Hetkel kuum