25. august 1996
Jaga lugu:

Põllumajandus on ikka püksata

Põllumajandusministeeriumi osakonnajuhataja Uno Silberg

Täna ei saa me teha põllumajanduse kohta küll päris täpseid arvutusi ja kui hakata küsima algpabereid, kust need asjad tulenevad, läheb raskeks.

Sellepärast on meil käsil testettevõtete süsteemi loomine, mis on Eesti vähendatud mudel taludest, ettevõtetest ja ühistutest. Kõik algab raamatupidamisest ja jõuab õigete ökonoomiliste alusteni välja. Nendest lähtuvalt jõuame õigete poliitiliste otsusteni.

Läbirääkimiste eeskujuks on Soome ja teised Põhjamaad, kus enne Euroopa Liiduga ühinemist reguleeriti põllumajanduslikku tootmist tuluseadusega.

Tululäbirääkimised on ühiskondliku kokkuleppe koht, kus riigi seisukohast vaadatakse, kui palju on Eesti riigile põllumajandust vaja. Tuleb paika panna, kas meil on vaja X tonni kartuleid või teravilja või moone.

Eelmisel aastal lõime ise reeglistiku, et tuua välja praegune reaalne ja ratsionaalne olukord põllumajanduses. Teisisõnu oli teemaks tänane Eesti põllumajandus ja see, mis võiks olla tulevikus.

Riik seadis oma prioriteedid, et vaadata, kas nendes valdkondades esineb tulude puudujääki ja milliste meetmetega hakata seda valdkonda soodustama. Vaadeldi tootmismahte, taotlus- ja turuhindu.

Kui põhjendatud taotlushind on turuhinnast madalam, siis korrutatakse kahe hinna vahe läbi kauba mahuga ja saadakse üks summa. See summa fikseeritakse ja öeldakse, et nii suur on tulude puudujääk selles valdkonnas. Eelmisel aastal oli selline puudujääk põllumajanduses 605 miljonit krooni.

Tuluseadus lõppeski tulude puudujäägi fikseerimisega. Läbi ajakirjanduse ei saanud avalikkus isegi aru, mis arv see lõplikult on.

Kõigepealt on erinevus seaduses. Lepitakse kokku nii taotlushinnas, miinimumhinnas maksupetturluse tähenduses kui eeldatavates realiseerimismahtudes. Lisandus ka riiklike katteallikate leidmine, mis varem puudus.

Tootjad pakkusid oma seisukoha ja valitsuseksperdid oma järeldused nii efektiivset tootmist kui tegelikku olukorda arvestades. Tahtsime ka välja tuua, milline on põllumajanduse osa ja kust algab sotsiaalministeeriumi valdkond.

Tulemused olid sellised, et kui kõike tehtaks raamatu järgi, nagu ette nähtud, pannakse väetist, haritakse põldu ja ostetakse korralik tehnika, siis põllumajandusspetsialistide hinnangul jäi põllumajanduses puudu 500 miljonit krooni.

Selgus, et kui teha kõik nii nagu vaja, tekib isegi efektiivsel tootmisel tuludesse auk. Põllumajanduse kulutused on kõrgemad, kui põllumees turult pärast tagasi saab.

Siin mängib rolli vabaturg ja maailmaturu hindade kõikumine. Kõige efektiivsem tootmine maksab tarbijale täna peale ning ei tasu ära. Läbirääkimiste kandvaim mõte oligi see välja tuua.

See ei tähenda, et tootmine ei tasu ennast ära ka ülehomme. Aastate lõikes toimub pidev tõus ja mõõn. Riik peab aitama põllumeest -- ta kas paneb tasakaalustavaid piiritõkkeid või annab investeeringute tegemiseks soodsamat laenu.

Kuna meil on osa tehnika vana ja osa uus ning on vaja inimesi, kes asja jagaksid, siis on puudujääv summa tegelikult natukene suurem -- 1,3 miljardit krooni.

Kõige efektiivsemal tootmisel jääb puudu 500 miljonit krooni ja tegelikult vajaksime 1,3 miljardit krooni. Ka sellest summast on sotsiaalosa välja jäetud.

Tegelikult sellel aastal valitsusega kokkulepet tulude puudujäägi osas ei saavutatudki. Kuna aga seaduses on punkt, et leitakse katteallikad, siis unustati need summad ära ja räägiti ainult sellest, mida riigi seisukohast on üldse võimalik tulutoetuseks anda. Nendeks on kapitalitoetus prioriteetsetele laenudele, informatsioon ja koolitus. Samuti rahaline kate suurusjärgus 100 miljonit krooni riigieelarvest.

Põllumajanduse kaubanduskojale, mis on moodustamisel, peab samuti jaguma oma osa. Lisaks otsestele toetustele on vaja ka summasid testettevõtetele ning sotsiaalabina võetavaid tulumaksusoodustusi väiketootjatele. Uuem asi, mis sisse läks, oli reaalinvesteeringute vabastamine tulumaksust kaheks aastaks.

Samuti on mitmeid variante, kuidas hüvitada põllumehele kütuseaktsiisi tõusu. Edasi läks sisse ka stardiraha andmine põllumajandusele vabatahtliku kindlustussüsteemi väljatöötamiseks.

Osaline kate 332 miljonit krooni, mis välja hõigati, on kate, mida riik suudab tulude puudujäägile täna pakkuda ja millega on nõus ka tootjad. See ei ole aga bilanss ega kokkulepitud summa.

Kasu on selles, et avalikkusele teadvustati, et ka kõige efektiivsema tootmise puhul maksab tootja tarbijale peale 500 miljonit, efektiivsele tasemele jõudmiseks on vaja veel 800 miljonit krooni. Kokku jääb reaalsest tasemest puudu 1,3 miljardit krooni.

Nägime ära, et tegelikult on siin ummik ja kokkulepet ei saavutatud.

Valitsuse poolel hüüatas üks kõrge riigiametnik viimases, kaheksandas läbirääkimiste voorus äkki: «Sain aru, pilt läks selgeks».

Tootjate poolel oli nii aktiivseid kui passiivseid läbirääkijaid. Mõni teeb läbirääkimiste käigus paar korda suu lahti, kui aga tuleb pressikonverents, siis jääb just tema, kusjuures kõige vähetähtsam sõna peale. Teisejärguline on, kui ajakirjandusse lastakse kommentaar -- mul süüakse õunapuuaiast ka lehma hein ära.

Eestis puudub täna aruandlus, mille alusel saaks ettevõtteid hinnata. Aruandluse tellib väärtpaberiturg, mis on alles lapsekingades.

Aruandluse süsteemi ja reeglistiku väljatöötamine on Eestis järgmise viie kuni kümne aasta küsimus. Siis selgub, et Eestis on turvaline ettevõtlus ja siia võib investeerida.

Jaga lugu:
Hetkel kuum