17. september 1996 kell 22:00

Riigireserv on pooltühi

«Tegelikult oleme alles teel hästifunktsioneeriva riigireservi loomise suunas,» ütleb Soots täpsustuseks ja tunnistab, et vajaminevast kogusest on praegu hoiul kõigest kolmandik. Riigil pole raha, et oluliselt suurendada riigireservi ostetava teravilja kogust. Samas on kodumaine teravili jätkuvalt defitsiitne. Näiteks nisu hakati Eestis intensiivsemalt kasvatama alles pärast taasiseseisvumist. Varem selleks vajadus puudus, sest saiavili veeti sisse.

«Riigireservi ostame teravilja vaid Eesti talunikelt ja põllumajandusühistuilt,» tutvustab Soots riigireservi haldava riigi viljasalve põhimõtet. «Ei ühtki tera välismaalt vahendajate kaudu.»

Põllumajandusministeeriumi maamajandusosakonna andmeil on rukki külvipind vähenenud ning nisu külvipind, vastupidi, suurenenud ligi kaks korda. 1990. aastal külvati Eestis rukist 65 900 hektarile, tänavu 31 000 hektarile. Nisu külvati 1990. aastal 25 900 hektarile, tänavu 46 900 hektarile.

Riigireservi moodustamise sätestas vabariigi valitsus 1. septembril 1993. aastal. Riigireserv luuakse eelkõige kriisiolukordade üleelamiseks. Samuti peaks riigireserv aitama korrastada teraviljaturgu, sest kahe aasta tagune vili vahetatakse välja. Et Eesti elanikkond tarbib aastas üle 150 000 tonni toiduvilja, kehtestati riigireserviks 180 000 tonni. «Ekspertkomisjon leidis hiljem, et riigireservi loomise esimesel etapil piisab 100 000 tonnist,» täpsustab Soots. «Sellest 55 000 tonni nisu ja 45 000 tonni rukist.»

Tänavu kevadel löödi riigireserv kahte lehte: moodustati muutumatu ehk julgeolekuvaru ja muutuv ehk stabilisatsioonivaru. Riigi viljasalve peaspetsialisti Tiina Kaasiku kinnitusel peaks 2/3 riigireservist kuuluma julgeolekuvarusse. «Eesti julgeolekuvaru on praegu 32 000 tonni,» lisab Kaasik. Enne vabastatud vilja talvist müüki oli riigireservis 54 000 tonni. Riigi viljasalv plaanib tänavu osta umbes 30 000 tonni teravilja, poole koguse katteks on sõlmitud eellepingud.

Riigieelarvest on riigireservi vilja ostimiseks eraldatud tänavu 20 miljonit krooni, mida aga pole riigi viljasalvele veel üle kantud. Sellest hoolimata kinnitab Soots, et neil on praegu veel raha vilja ostmiseks. «Kasutame raha, mis laekus talvel vabastatud vilja müümisest,» selgitab Soots.

Mäletatavasti läks talvel poliitiliseks kemplemiseks, kas ja kes võib riigireservist mingi koguse vilja vabastada. Otsust oodati mitu kuud, vahepeal ähvardas ühistu Tartu Viljasalv, et tal pole leivakombinaatidele enam rukkijahu müüa. «Meile oli riigireservi vilja kasulik müüa, sest kahe aasta jooksul oli teravilja hind tõusnud,» lausub Kaasik.

Riigi viljasalvel viljamahuteid pole, riigivilja säilitavad praegu teenustööna kuus viljasalve või TERKO-t. «Palusime teraviljakombinaatide erastamisel ostu-müügilepingusse panna punkti, kui suure riigireservi koguse hoidmisega peab uus omanik arvestama,» räägib Soots. Ta on veendunud, et riigireservi hoidmine on kindel äri.

Tartu viljasalve direktor Leonhard Puksa on seda meelt, et riigireservi hoidmine pole enam nii tulus kui varem, sest teenustasu pole kahe aasta jooksul suurendatud. Riik maksab tonni teravilja hoidmise eest 7--9 krooni kuus. Puksa sõnul on nende kuukäive 7--8 miljonit krooni, riigireservi hoidmisest laekub 200 000 krooni.

Ka ASi Keila TERKO tegevdirektori Urmas Põllu sõnul moodustab riigireservi hoidmine nende käibest vaid murdosa.

Puksa nendib siiski, et riigireservi on neil teatud mõttes kasulik hoida. «Meil on nii suured elevaatorid, et neisse pole eriti muud sisse panna,» lisab Puksa. «Pealegi tuleb nüüd, pärast käibemaksu seaduse muutmist, jälgida, et eriti palju ei tasu vilja sisse osta, sest pole teada, millal ja kas käibemaksu tagasi saab.»

Sootsi kinnitusel on neil riigivilja hoiustamisega seni probleeme olnud vaid ASiga Tallinna Viljasalv. «Seal venis erastamisprotsess,» loetleb Kaasik põhjuseid. «Samuti on suurem osa töötajaist vahetunud.»

Viimastel aastatel pole riigivilja enam ladustatud ASis Valga Terko. ASi Provimi Valga nõukogu esimehe Mati Nurme sõnul on nende hooned selleks liiga viletsas seisukorras. «Riigil on mujal Eestis kasutada tunduvalt paremaid hoidlaid,» lisab Nurm. «Pealegi oli meile ette nähtud kogus imeväike.» Peamiselt söödakontsentraate tootva Provimi Valga aktsiatest kuulub 40% Hollandi firmale Provimi.

Tartu riigimajandi peaagronoom Eino Härm, kes on ühtlasi Tartu viljasalve juhatuse esimees, edastab ühistuliikmete nurina: riigireservi ostetava toidunisu baashind -- 1900 krooni tonn -- ei rahulda. «Kui nisukasvataja seisukohast vaadata, siis näiteks väetisi ja taimekaitsepreparaate peame ostma Lääne hindadega,» selgitab Härm. «Nisu kokkuostuhind on paljudele pettumuseks.» Samas nendib Härm, et rukki baashind -- 1800 krooni tonn -- pole nurinat tekitanud. Seemnekasvatusele spetsialiseerunud Tartu riigimajand on tänavu müünud riigireservi üle 1000 tonni rukist ja üle 200 tonni nisu. Talunikud ootavad nisuhinna tõusu

Tartu viljasalve direktori asetäitja Voldemar Herman, kes igapäevatöös suhtleb talunikega, teab öelda, et põllumees, kellel on head hoiustamistingimused, ei kiirusta toidunisu müüma. «Ta ootab hinnatõusu,» sõnab Herman. «Kui ikka planeeritud kogus nisu riigireservi ei laeku, küllap siis ka hinda tõstetakse.»

Sootsi sõnul lisandub põllumajandusministri kinnitatud baashinnale kvaliteetse teravilja puhul umbes 10%, seega ostab riigireserv head toidunisu 2200 krooni tonn ja head toidurukist 1950 krooni tonn. Keila TERKO tegevdirektor Põld on veendunud, et tegelikult on meie teraviljal, ka nisul, maailmahind saavutatud. «Maailmaturul maksab toidunisu tonn 2500--2600 krooni,» arvutab Põld. «Kui sellest maha arvata transpordikulud, saamegi ligilähedase hinna.» Soots peab vajalikuks lisada, et Eesti talumees saab välismaa kolleegiga võrreldes siiski mitmesuguste subsiidiumide võrra vähem raha.

Soots ja Kaasik soovitavad talumeestel madala baashinna pärast pöörduda oma esindajate poole, kes pidasid valitsusega läbirääkimisi. «Meie ka imestasime, miks põllumajanduse esindajad läksid läbirääkimistele nii madalate hindadega,» kehitab Kaasik õlgu. «Nisu baashind oleks pidanud olema 200--300 krooni kõrgem ja rukki oma võib-olla isegi 100 krooni madalam. Tegelikult oleme meie ju ainult üks ostja teraviljaturul. Vilja kasvatajal on valida, kellele ta oma vilja müüb.»

Kõik Eesti viljasalved ja TERKOd lähtuvad oma hinnakujundamisel baashinnast ja eriti suuri kõikumisi Eesti teraviljaturul ei ole.

Tartumaal asuva Kõivu-Andrese talu omanik Heldur Peterson on Tartu viljasalvega sõlmitud bürokraatiavaba eellepinguga rahul. «Sain kevadel laenu väetise, taimekaitsevahendite ja kütuse ostmiseks,» räägib Peterson. «See kulus rukkile.» Petersonil oli kevadel plaan taotleda ka pangast laenu, kuid tema sõnul polnud tal aega bürokraatlikuks asjaajamiseks. «Oleksin 300 000 krooni laenu võtnud, oleksin praegu 400 000 krooni võrra rikkam,» arvutab Peterson. «Mercedes läks vahelt kaduma.»

Peterson on veendunud, et laenu oleks talle antud, sest ta on mitmete seltside, sh Tartu põllumeeste seltsi esimees. Petersoni mäletatakse ka kui viimase ülemnõukogu saadikut. Tänavu on Peterson müünud 185 tonni toidurukist ja kavatseb müüa kuni 200 tonni toidunisu. «Teraviljaga tegelen kõrvalt,» räägib Peterson. «Eesmärk on sea- ja hobusekasvatus.»

Sootsi andmeil sõlmis riigi viljasalv otse või viljasalvede kaudu kevadel eellepinguid ligi 15 000 tonni toiduteravilja ostmiseks. Põllumeestele maksti avansina 7,8 miljonit krooni. «Oleksime võinud eellepinguid rohkem sõlmida, sest meil oli vabastatud vilja müügist laekunud raha,» selgitab Soots. «Paraku pole paljudel maameestel tagatisega kõik korras. Kas ei ole talu registrisse kantud või pole maad välja mõõdetud. Mõni linlasest talunik oli sunnitud oma linnakorterigi pantima.»

Soots loodab riigieelarvest 20 miljonit krooni peatselt kätte saada. «Kui meile sügisel nii palju vilja ei müüda, hakkame kohe eellepinguid sõlmima,» lubab Soots. «Ega me riigiraha kasutult seisma jäta. Kavatseme eellepingute mahtu igal aastal suurendada. Eellepingud tagavad meile vilja müügi ning talupidajale kindluse.»

Hetkel kuum