Milleks see vabamajandustsoon

Hiljuti otsustas Venemaa valitsus luua Ivangorodi territooriumile vabamajandustsooni. Vabamajandustsoonide teemat käsitleti ka septembri lõpus Narvas peetud teaduskonverentsil «Kahe riigi kokkupuutejoonel: majandusprobleemid ja nende lahendamine».

Kõigi vabamajandustsoonide ühiseks jooneks on maksu- ja tollisoodustused. Osal juhtudel on eesmärgiks raskustes piirkonnale finantsabi andmine. Teisel juhul tahetakse sinna meelitada suuri investeeringuid niisuguste valdkondade arendamisse, mis on kasulikud nii selle piirkonna kui kogu riigi seisukohalt.

Mul avanes võimalus käia Mani saarel, mis on Suurbritannia osa, kuid millel on eristaatus ja isegi oma naelsterling. Ei olnud seal saarel ei suuri tööstusettevõtteid ega suuri sadamaid. See-eest on seal registreeritud kümneid tuhandeid firmasid, mis isegi väikeste maksudega elatavad saare elanikud ära.

Suurbritannial on seni veel teinegi eristaatusega territoorium -- Hongkong, mis asub tähtsate rahvusvaheliste kaubandus- ja finantsvoogude ristumiskohas, mis on seotud Hongkongi asendiga ja tema kui Hiina merevärava rolliga. Seetõttu on seal arenenud transpordi, kaubanduse, tööstuse ja turismiga seotud infrastruktuur, mis tagab linna ja selle elanike heaolu.

Naastes Narva ja Ivangorodi juurde võib öelda, et tegelikult on see üks linn, mida eraldab riigipiir. See on tähtis punkt Venemaa ning Eesti sadamate vahelisel transiitveoste teel. Kuid selle võimalused on kasutamata poliitiliste vastuolude ja kaubanduspiirangute tõttu, mille tagajärjel on mõlemad linnad raskes majandusseisus.

Narva põhiprobleem on töötus, mis ei kajastu adekvaatselt ametlikus statistikas. Konverentsil esitatud andmetel puudub 39% Narva elanikel töö, mille peamiseks põhjuseks on Venemaa ja Eesti vahel katkenud majandussuhted.

Siit tekibki küsimus, mislaadset vabamajandustsooni Ivangorodi kavatsetakse luua? Võimalikud on kaks varianti: kas seal luuakse ettevõtjatele maksusoodustused, mis Ingushimaa vabamajandustsooni kogemustest lähtudes tähendaks Mani saare varianti, st seda hakataks kasutama eelkõige firmade registreerimiseks. Või luuakse siis tolli- ja maksusoodustused, et kasu lõigata linna asendist kaubandus- ja transpordikoridoris.

Teine variant eeldab suuri jõupingutusi nii kogu Vene--Eesti kui eriti piirialade suhete normaliseerimisel. Sellisel juhul oleks tsooni majanduslik efektiivsus tunduvalt suurem.

Professor Vladimir Nemtshinovi konverentsiettekande põhjal on Peterburi ja Helsingi vahelise aastase kaubavoo väärtus 78 mld Eesti krooni. Suurem osa Vene firmasid teeb ostud Helsingi hulgiladudes. Professori soovituse kohaselt võiks luua Narva suure hulgimüügikeskuse, mis peaks silmas Venemaa turgu. See eeldaks Narva ja Ivangorodi vahelises piirikaubanduses erirezhiimi. Ühtlasi tagaks see Eesti kaupadele ja eriti toiduainetele soodsa pääsu Peterburi turule ja suurendaks Eesti--Vene transiidikoridori konkurentsivõimet.

Vabamajandustsoon Venemaaga piirneval alal tekitab mõistetavaid kartusi. Kas ei püüa see mitte taaselustada Kirde-Eesti vene autonoomia loomise plaane? Kas ei tähenda see kriminogeense olukorra teravnemist mõlemal pool piiri? Tingimata on vaja, et iga konkreetne samm hoolikalt läbi kaalutakse, lähtudes konkreetsest olukorrast.

Vabamajandustsooni küsimus pole aktuaalne mitte ainult Narva, vaid ka Eesti sadamate jaoks. Eesti rahandusministeeriumi 22. juuli otsus ja Eesti tolliameti 23. augusti käskkiri muutsid oktoobrist alates tolliprotseduuri. Selle kohaselt peavad Eesti sadamate kaudu kulgevad kaubad olema ladustatud tolli terminaalides ja deklareeritud. Selline fiskaaliseloomuga protseduur aeglustab kaupade liikumist ning vähendab Eesti transiidikoridori konkurentsivõimet. Välismaailma kogemustest pakuvad tolliameti juhid sellist lahendust: luua enamsoodustustingimused sadama territooriumil tolliterminaalis veoste tolliläbivaatusel.