Edumaast loobumine

Ühe endast lugupidava riigi vabatahtlik loobumine teiste riikide ees olevast edumaast on nähtus, millele on raske põhjendust leida. Kuid just seda kättevõidetud edumaad kavatseb uus minikoalitsioon kõikvõimalikke impordibarrikaade ehitades teistele riikidele kätte mängida. Ja nagu ikka sellistel puhkudel, kaugemas perspektiivis on kannatajaks kogu riigi elanikkond.

Selle nädala algusest istuvad maailma kaubandusorganisatsiooni (WTO), kuhu, muide, ka Eesti tahab kevadel astuda, liikmesriikide esindajad Singapuris. Paari aasta vanuse WTO eesmärk on ühene, murda barjääre riikidevaheliselt kauplemiselt. Selle vooluga on kaasa läinud juba 128 riiki, ukse taga koputab veel 28 soovijat.

Tänu tõkete murdumisele on 1990ndatel maailma kaubandus kiiresti kasvanud, eelmisel aastal näiteks mahuliselt 8% ehk neli korda rohkem kui majanduskasv. Ja veel lisaks, investeeringud välisriikidesse kasvasid eelmisel aastal maailmas 40% võrra, s.o 315 miljardi USA dollarini. Need on kaks kindlat tõestust maailma riikide majanduslikust lähenemisest.

Selgelt on valitsemas arusaam, et piirangud kauplemisel on kulukad, vabakaubandus on osapooltele kasulikum. Tõkete murdmisele on läinud ka maailma rikkaimad riigid, pidades piirangute hoidmist oma tarbija jaoks liiga kulukaks. Kusjuures turja on karatud juba ka regionaalsetele vabakaubanduspiirkondadele kui maailma globaalset kaubandust takistavatele moodustistele.

Kuid meie astume hoopis «järgmisele tasandile» -- sotsiaalsesse turumajandusse koos tegevuspiirangutega välisinvesteerijatele, kaitsetollide ja muu protektsionistliku asjandusega. See aga ei ole see, mis garanteeriks Eestile edu.