1997. aasta transiiditurg

Kuid meenutagem, et 1997. a alustab Venemaa pärast mõningat viivitust suurte programmide elluviimist, mis järgnevatel aastatel mõjutavad negatiivselt Eesti transiidikoridori tegevust. Selle programmi aluseks on 1993. a Venemaa transpordiministeeriumis kinnitatud Soome lahe sadamate ehitamise ja rekonstrueerimise üldplaan. See näeb ette ehitada Ust-Luugas kuivlastisadam (35 mln t), Batareinaja lahes kütusesadam (15 mln t), Primorskis vedelkütusesadam (45 mln t) ja Lomonossovis üldveoste sadam (2 mln t). Lisaks rekontrueeritakse Peterburi naftasadam, mis suurendab selle võimsuse 2,3 mln tonnilt 5,2 mln tonnile.

Kui seni takerdus nende plaanide rakendamine osaliselt selle taha, et suured Vene naftafirmad eelistasid Balti sadamaid parema teeninduse ja soodsama hinna tõttu, siis nüüd on olukord järsult muutunud. Kui veel üsna hiljuti suhtus Lukoili juhtkond Batareinaja terminaali ehitamisse eitavalt, siis uue aasta algul deklareeris Lukoili president V. Alekperov, et edaspidi kavatseb firma oma naftasaadusi eksportida vaid Kaliningradi kaudu.

Batareinaja sadama ehitamise üks põhiinitsiaatoreid on naftafirma Surgutneftegaz. Selle president V. Bogdanov väidab seejuures juhinduvat Venemaa rahvuslikest huvidest. See patriotism läheb maksma sadu miljoneid dollareid.

Valitsuse otsuse kohaselt alustatakse nüüd Batareinaja lahe ääres sadama ehitamist, mis ühendatakse Kiri?i naftatöötlemistehase naftajuhtmega. Sadama naftasaaduste läbilaskevõimeks on aastas kavandatud 17 mln t, kusjuures esimene terminaal valmib 1998. a lõpus. Samuti on alla kirjutatud otsus alustada ehitustöid Ust-Luugas ja Primorskis, kus esimene terminaal valmib aastal 2000.

Vägisi tekib küsimus, miks on vaja neid miljarditesse dollaritesse ulatuvaid kulutusi, kui on teada riigi pingeline finantsseis ja Soome lahe idaosa ökoloogiline koormatus. Ilmneb, et põhiliselt on nende otsuste taga vene äärmuslaste rahvuslikud tunded ja nende oskus oma huvisid professionaalselt läbi suruda. On selge, et neid huvisid on tõelistest rahvuslikest huvidest raske eristada. Iseäranis riikidevahelise konfrontatsiooni tingimustes.

Kas oleks näiteks mõeldav, et tänapäeva Saksamaa, mille majandusseis on Venemaa omast tunduvalt parem, kulutaks sadu miljardeid marku, et vältida Saksa kaubavoogude kulgemist läbi Rotterdami sadama? Kindlasti mitte.

Mullu detsembris kuulutas aga Vene transpordiminister Nikolai Tsahh: «Meie eesmärk on rajada Vene naftale ja naftasaadustele alternatiivseid teid Euroopasse, minnes mööda Balti riikidest, kes ebasõbralikult suhtuvad Venemaasse, ja tagada vastavates piirkondades töö hõivamata elanikkonnale.»

Sadamate ehitamise investeeringud ulatuvad miljarditesse dollaritesse. Loomulikult peab olema mängus kellegi huvi. Viimasel kahel aastal on Vene ajakirjanduses ilmunud kümneid artikleid «sajandi projekti» toetuseks. Neis on rohkesti vaeva nähtud «vaenlase kuju» loomisel.

Kõige Vene-vaenulikumaks riigiks on tituleeritud Eesti. Kõige põletavam probleem on muidugi kaitsta sealse venekeelse elanikkonna huve. Kuidas? Aga muidugi transiidikoridori blokeerimisega, mis jätab tööta ju ka Eesti venekeelseid elanikke. Järelikult absurd? Kuid ometi rääkis sellest täiesti tõsimeelselt Tallinna külastanud duuma asespiiker Sergei Baburin.