Psühhoanalüütik: Trump näitab meile meie enda varjukülgi
See, et Trump on Ameerika Ühendriikide president, paneb paljusid õhku ahmima, kuid mida räägib tema võimulolek tänapäeva maailma ja inimeste kohta laiemalt, mõtiskleb psühhoanalüütik Manfred F. R. Kets de Vries.
Psühhoanalüütik Manfred F. R. Kets de Vries leiab, et Donald Trumpi võimulolek ei räägi vaid ühest juhist, vaid peegeldab laiemalt ühiskonna hirme, ebakindlust ja kalduvust otsida keerulistele probleemidele lihtsaid vastuseid. Tema sõnul võib võim moonutada juhi maailmapilti, kui aus tagasiside kaob. Trumpi mõju põhineb oskusel kõnetada inimeste hirmu, viha ja kuuluvusvajadust. Juhtidele on peamine õppetund tunda oma varjukülgi ja mõelda otsuste tagajärgedele.
Juhtimise psühhoanalüütilise käsitluse üks rajaja, Manfred Kets de Vries, on aastakümneid uurinud juhtide hingeelu ja varjatud võimudünaamikat.
Foto: Erakogu
Mis teid Trumpi juurde tõi ja miks ta teid nii väga huvitab?
Trumpil on tohutu mõju kogu maailmale ning põnev on jälgida, kuidas ühe inimese isiksus, käitumine ja otsused võivad ulatuda palju kaugemale ühe riigi piiridest. Psühholoogidele on ta suurepärane uurimisobjekt.
Kõige rohkem kõnetab mind see, mida Trump räägib meile selle maailma kohta, milles me elame. Meie ümber on palju ebakindlust, hirmu ja pingeid ning kahjuks on Trumpil suur osa selles. Samas ei tekkinud ta kuidagi vaakumis, vaid on osa laiemast ühiskondlikust ja psühholoogilisest kontekstist.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Miks tema sõnumid nii paljudele inimestele korda lähevad ning miks mõjuvad teatud sõnumid eriti tugevalt just ebakindlatel aegadel? See kõik on väga huvitav ning nende küsimuste üle ma oma raamatus „Trump peeglitagusel maal“ mõtisklen.
Mida raamatu „Trump peeglitagusel maal“ pealkiri täpselt tähendab ja milline maailm sealt vastu vaatab?
Peeglitagune maailm viitab olukorrale, kus võim hakkab juhi maailmapilti moonutama. Juhina on teatav annus nartsissismi isegi normaalne, sest enesekindlust ja usku oma võimetesse on juhtimises väga vaja. Probleem tekib siis, ning see tuleb väga teravalt esile just Trumpi puhul, kui võim hakkab seda tunnet võimendama ja juht hakkab elama peeglite maailmas, kus tavapärane loogika enam ei kehti ning arusaam sellest, mis on õige või vale, hakkavad hägustuma.
Mida kõrgemale positsioonile inimene jõuab, seda vähem kuuleb ta sageli ausat tagasisidet. Ümbritsevad inimesed võivad hakata talle rääkima seda, mida ta kuulda tahab, mitte seda, mida tal tegelikult oleks vaja kuulda. Nii võib tasapisi tekkida moonutatud pilt tegelikkusest: juht näeb oma otsustes peamiselt edu, enda ümber lojaalsust ning kriitikas pigem teiste probleeme kui põhjust endasse vaadata.
Just selles mõttes võib võim olla ohtlik. See ei pruugi muuta inimest üleöö, aga võib märkamatult kitsendada maailmapilti. Väga vähesed inimesed suudavad suure võimuga täiesti iseseisvalt hästi toime tulla. Seetõttu on juhil äärmiselt oluline, et tema ümber oleks inimesi, kes julgevad talle vastu vaielda, ebamugavaid küsimusi esitada ja vajadusel öelda: „Sa eksid.“
Hea juht ei vaja enda ümber peegleid, mis talle pidevalt tema enda arvamusi tagasi peegeldavad, vaid inimesi, kes aitavad tal näha ka seda, mida ta ise enam ei näe või näha ei taha.
Mida räägib Trumpi võimulolek meie endi kohta?
Trumpi puhul tulevad väga selgelt esile mitmed käitumismustrid ja psühholoogilised mehhanismid, mida võib kohata ühiskonnas laiemalt. Tema puhul on need lihtsalt tugevalt võimendunud. Üks kõige primitiivsemaid kaitsemehhanisme on inimeste jagamine „meieks“ ja „nendeks“. See aitab maailma lihtsamaks muuta: meie oleme head ja nemad on halvad, meie kuulume kokku ja nemad ohustavad meid.
Trump edastab seda sõnumit väga lihtsate ja jõuliste loosungite kaudu, kuid me kõik teeme seda tegelikult mingil määral. Küsimus on selles, kui teadlikud me sellest oleme ja kui kaugele sellega läheme.
Seetõttu peaksime Trumpi analüüsides küsima, miks ta nii paljudele inimestele korda läheb. Miks mõjuvad meile sõnumid, mis pakuvad väga lihtsaid vastuseid keerulistele probleemidele ning miks on nii ahvatlev uskuda inimest, kes ütleb, et tema teab täpselt, kes on süüdi ja mida tuleb teha?
Need on ebamugavad küsimused, kuid just nende kaudu muutub Trump huvitavaks peegliks. Ta aitab meil märgata inimlikke kalduvusi, mis võivad meis kõigis olemas olla – vajadust kuuluda, vajadust tunda end turvaliselt ning soovi muuta keeruline maailm lihtsamaks ja arusaadavamaks.
Miks kõnetab Trump nii paljusid inimesi, isegi kui tema sõnumid on sageli väga vastanduvad?
Ta oskab inimestega väga hästi manipuleerida ja öelda „ma tunnen teie valu“. Ta annab inimestele tunde, et ta mõistab nende probleeme, näeb nende pettumust ja on valmis nende eest võitlema. See on väga võimas sõnum, eriti olukorras, kus inimene tunneb, et teda ei kuulata või et ühiskond on temast kuidagi „üle sõitnud“.
Samas apelleerivad tema sõnumid väga primitiivsetele reaktsioonidele, eelkõige hirmule ja vihale. Need on väga tugevad emotsioonid, mis võivad inimese mõtlemist ja otsuseid tugevalt mõjutada. Kui inimestel on hirm või nad tunnevad, et nende turvalisus või tulevik on ohus, muutuvad lihtsad ja jõulised sõnumid eriti mõjusaks.
Mind huvitab aga teine ja palju laiem küsimus: mis on saanud meie põhiväärtustest? Kui kergesti oleme valmis neist loobuma, kui keegi pakub meile selle eest turvalisust, kuuluvust või lihtsaid lahendusi? Ja kui kaugele oleme valmis minema, kui tunneme, et keegi lõpuks räägib meie eest? Just need küsimused teevad Trumpi minu jaoks eriti huvitavaks uurimisobjektiks.
Millise mõtte või õppetunni võiks iga juht teie raamatut lugedes endaga kaasa võtta?
Artikkel jätkub pärast reklaami
Juhid peaksid oma otsuseid rohkem läbi mõtlema. Meil kõigil on oma varjukülg ja väga oluline on seda tundma õppida. See tähendab, et peaksime aeg-ajalt endalt küsima: miks ma tegelikult nii reageerin ning mis mind selle otsuse juures juhib? Ja mis võib juhtuda pärast seda, kui ma olen selle otsuse teinud?
Meie käitumist mõjutavad väga paljud alateadlikud protsessid, mida me ise ei märka. Seetõttu ei ole alati lihtne mõista, miks me midagi teeme või miks mõni inimene või situatsioon meis nii tugeva reaktsiooni esile kutsub. Mida paremini me omaenda motiive ja varjukülgi tunneme, seda suurem on võimalus teha läbimõeldud otsuseid.
See ei tähenda muidugi, et peaksime muutuma otsustusvõimetuteks. Juht peab suutma otsustada ja tegutseda. Küsimus on pigem selles, kas me suudame enne otsuse tegemist hetkeks peatuda ja mõelda võimalikele tagajärgedele.