25 märts 1997

Õlu sunnib seadusi looma

Tartu õlletehas on kahe aasta jooksul, kui ettevõte on erakätes olnud, investeerinud tootmise moderniseerimisse 70--80 miljonit krooni. Õlletehase peadirektor Madis Paddar väidab, et nende seadmed on moodsaimad Eestis ja võib-olla kogu Ida-Euroopas.

Saku õlletehas investeeris seevastu 1993. aastal seadmete uuendamisse 160--170 miljonit krooni ja on järgnevatel aastatel lisanud iga aasta veel keskmiselt 25 miljonit krooni.

Äripäevale on väidetud, et Tartu tehas peab oma investeeringud moodsasse aparatuuri kiiresti tagasi teenima, kui ta tahab Sakule järele jõuda ja oma turuosa Eestis oluliselt suurendada. Uus õlleaktsiisi eelnõu annab sellise võimaluse.

Eile riigikogus teisel lugemisel olnud õlleaktsiisi seaduse muutmise seaduse eelnõu kohaselt tõstetakse üle 20 miljoni liitrise tootmismahuga tehastes toodetava õlle aktsiisi krooni võrra iga teise pudeli pealt. Eestis ületab ainsana sellise toodangumahu Saku õlletehas.

Cardo Remmel ütleb, et talle paistab menetluses olev eelnõu selliselt, et Saku õlletehasele pannakse maksu juurde ja päästetakse sellisel viisil Tartu õlletehas. «Teades, et Tartu õlletehase majandustulemused olid möödunud aastal ääretult kehvad, ei oska ma muud järeldust teha,» lisab ta.

Madis Paddar ütleb, et Tartu õlletehase brutokäive oli eelmisel aastal 226 miljonit krooni ehk 51 miljonit enam kui aasta varem. Ettevõtte kasumit ei soovi ta veel öelda, kuna majandustulemused on alles auditeerimata. Paddar kinnitab siiski, et õlletehas on väikeses kasumis.

Parlamendis viidatakse küll eurodirektiividele, kuid nendes Euroopa riikides, kus on kasutusel selline maksu diferentseerimine, väheneb maksuvahe suuremate tootjate vahel, väidab Cardo Remmel. Ta näitab tabelit, kus on andmed erinevate õlle aktsiisimäärade kohta Euroopas. Selle tabeli kohaselt on Eesti kõrval ainult neli riiki, kus piir aktsiisimäärade vahele on tõmmatud 20 miljoni liitri suuruse toodangumahu juures.

Saksamaal toodab üle 20 miljoni liitri õlut aastas mitte üks tehas nagu Eestis, vaid 113 tehast, kelle käes on 70 protsenti turust, selgitab Remmel. «Seal ei moonuta kõrgem maksustamine olukorda turul,» väidab ta. Hollandis toodab rohkem 11 õlletehast, kuid nende käes on 99 protsenti turust, räägib Remmel.

Madis Paddar ütleb, et diferentseeritud aktsiisimaks peab õlletootjate vahel olema ja seda kasutatakse paljudes riikides. «Väikesed ja keskmised õlletehased peavad soodustusi saama,» väidab ta.

Paddar leiab, et kui juba Euroopa on võtnud 20 miljoni liitrise toodangumahu üheks aktsiisimaksu diferentseerimise piiriks, siis peab see olema mingitel arvestustel põhinev number. «Eesti riik tahab ju minna Euroopasse ja seal on omad määrused ning seadused,» lisab ta.

«Selge, et see Sakule ei meeldi, kuna ta on ainus, kes oleks selle seaduseelnõu järgi suurtootja,» lausub Paddar. Tartu õlletehas on tema sõnul keskmise suurusega õlletootja, kellel peabki olema mõnevõrra teistsugune aktsiisimaks kui Saku õlletehasel.

Samas kinnitab Paddar, et riigikogus oleva eelnõu taga pole Tartu õlletehase kuluaaritöö. Ta väidab, et nad olid koos Saku õlletehasega kunagi selle seaduseelnõu algatajad, et kaitsta Eesti turgu lääne suurtootjate eest, kuid eelnõu võttis parlamendis olles teise kuju.

«Maksime eelmisel aastal kõiki makse kokku natukene alla saja miljoni krooni, aktsiisimaksu sealhulgas umbes 50 miljonit krooni,» räägib Cardo Remmel. «Uus seadus tähendab, et 25 miljonit krooni tuleb sellele summale automaatselt juurde ja seda öeldakse meile kaks nädalat ette.»

Remmel ütleb, et eurodirektiivis, millest parlamendis räägitakse, on selge sõnaga öeldud, et see on soovitusliku iseloomuga Euroopa Liidu riikidele. Oluline punkt direktiivis on tema sõnul see, et ükskõik millisel põhjusel Euroopa Liidu riigid tootmismahu järgi reguleeritavaid makse rakendavad, ei tohi see mingil juhul põhjustada turu ja konkurentsi muudatusi.

Remmel märgib, et Eesti õlletehaste tootmismaht on nende tootmisvõimsusi arvestades kriitiliselt väike. «Saku õlletehase keedumaja potentsiaal on toota neli korda rohkem kui täna,» lisab ta.

Suurem oht on tema sõnul see, et mõne aasta pärast võib mõni maailmanimega tootja, näiteks Heineken või Carlsberg, panna oma õlletehase Leedus, Lätis või Eestis püsti ja selleks hetkeks jõutakse Eestis niikaugele, et siin pole enam ühtegi tugevat kaubamärki, kes võiks lääne tootjale konkurentsi pakkuda.

Remmel kinnitab, et Saku õlletehas võib osa oma tootmisest viia uue seaduseelnõu rakendumise järel Lätti.

Riigikogu katkestas eile õlleaktsiisi eelnõu teise lugemise ja ootab parandusettepanekuid kuni 1. aprillini.

Hetkel kuum