Liitumise kaks külge?

Unifitseeritus, mis integreeritusega peab kaasnema, kipub tihtilugu kirvemeetodil töötama, sest meie oleme ikka ei tea mitmes koht peale koma ja meie kohaliku eripäraga arvestamine suures bürokraatia masinavärgis võib kujuneda raskeks. Võib tekitada talumatu olukord, et teame täpselt, et siin peame nii tegema, aga sealt öeldakse, et normid on teistsugused, ärge hüpake. Teil peab olema nii mitu ülikooli inimese kohta ja nii mitu bussiliini iga jooksva kilomeetri kohta.

Tekib ületsentraliseerimine, mis ei ole kooskõlas loodusseaduste sätestatud võimalustega infovoogusid läbi seedida ja selle alusel otsustada.

See toob kaasa kaks nähtust: otsustuste aegluse või otsustuste kvaliteedi languse. Otsustama peab, aeg on kukil ja kiirustades tehakse surrogaatse kvaliteediga otsuseid.

Asi on mõnes mõttes paradoksaalselt peegelsümmeetriline. Ühest küljest on see õnnistuseks ja teisest küljest jälle omakorda õnnetuseks.

Esimene pluss on vaba tööjõuturg üle Euroopa. Iga inimene saab igasse Euroopa riiki tööle minna. Teine -- majanduse või tootmise kaitse kogu ELi raames, ELi-sisene majanduslik protektsionism.

Miinus on maksusüsteemide ühildamine, käibemaksu kadumine ELi riikide vahel. Meie teenuste ja kaupade hind on tunduvalt madalam ja sel juhul muutub veel madalamaks. Teine -- ELi bürokraatia ja mehhanismid, kus me enam kuigipalju kaasa rääkida ei saa. Tegelikkuses tähendab see Moskva asendamist Brüsseliga pehmemas, aga sama julmas variandis.

Eestil tekib mingisugune tõsisem julgeolekugarantii võrreldes situatsiooniga, kus me praegu oleme. Teiseks see, et me saame ehk Euroopa Liidu toetusel kaubavahetuse Venemaaga vabamaks. Kolmas -- abi ärakasutamine, mida ELi astujatele antakse, et taset ühtlustada.

Miinused -- iga liit toob endaga terve rea piiranguid kaasa. Bürokraatiamehhanism on suur ja asjade otsustamine võtab tihtipeale kaua aega. Ei kujuta ette ka kooskõlastamiste mahtu. Igas liidus on ka selliseid sätteid, mis on meie huvide vastu, aga ka nendega peame arvestama ja neid täitma.