Eesti on üks ELi kandidaate

Selle kohta ei oska keegi midagi öelda, seal kuuleb tosin igasugust uudist iga tund. Meie huvi on selles, et me oleksime objektiivselt liitumiseks valmis ja see pole meie otsustada, mida 15 valitsusjuhti lõplikult otsustavad või otsustasid juba reedel-laupäeval toimud valitsusjuhtide mitteametlikul tippnõupidamisel Hollandis.

On väga huvitav vaadata, kuidas Euroopa Liidu kõrged ametnikud ise on segaduses ja püüavad igat selget seisukohta vältida. Asi on ju selles, kas alustada ametlikke läbirääkimisi kõigi kümne kandidaadiga Ida-, Kesk- ja Lõuna-Euroopast või jagada nad gruppideks ja ametlikke läbirääkimisi alustada näiteks pooltega, kolme kuni viiega.

Tundub, et viimane seisukoht näib olevat ülekaalus, kuigi jällegi tuleb öelda, et lõplikult ei ole midagi otsustatud. Nii et mingil juhul ei tohiks ajalehes esineda seisukohaga, et nüüd on kõik selge, otsused on tehtud.

Parim tulemus on, et esimesed kandidaadid võiksid ühineda ELiga kolme-nelja aasta pärast.

Midagi dramaatilist üle öö ei muutu, peale selle, et on tehtud valik, kes võiks ELi seisukohalt olla kõige tõenäolisemad, usaldusväärsemad liikmekandidaadid. Praegu näib olevat välja joonistunud selline skeem, et kolm kindlat kandidaati on Poola, T?ehhi ja Ungari, kelle suhtes domineerivad väga tugevalt geopoliitilised argumendid, st nad on kompaktselt Saksamaa naabrid.

Lahtine on küsimus, kas võtta lisaks Sloveenia Lõuna-Euroopast ja üks Balti riik, kusjuures praeguse seisuga peetakse tõenäoliseks Eestit, või võtta Slovakkia.

Kui objektiivselt vaadata seni saavutatu põhjal, siis ei ole siin keegi ülekaalus. Suuremad riigid on suuremate probleemidega, nagu Poola ja T?ehhi, kes oli seni mudelriik. Praegu on T?ehhi ootamatult tõsiste majandusraskuste ees, eelarve on tasakaalust väljas, nende erastamispoliitika oli teostatud pinnapealse mudeli järgi ja praegu annab see vastupidiseid tulemusi.

Sloveenia parlament pole veel suutnud ratifitseerida assotsiatsioonilepingut Euroopa Liiduga, Slovakkial on oma väga suured sisemised vastuolud.

Siit tuleneb, et mõningate analüüside järgi kuuluks Eesti oma objektiivsete näitajate poolest esimese kolme riigi hulka.

Ma ei hakkaks kaitsetollide kehtestamise seisukohalt praegu argumenteerima, aga stiilimuutus fini?isirgel ei tuleks Eestile kasuks.

Brüsselis hinnati väga kõrgelt meie delegatsiooni poliitilist üksmeelt, sellega polnud seal harjutud. See on jälle positiivne argument Eesti kasuks, teiseks kiideti Eesti võimet kasutada ELi abiprogramme ja kolmandaks, et Eesti välispoliitikas on toimunud väga positiivsed nihked.